Lauareeglid ehk mida me lastele õpetame

Kogu perega koos einestamine õpetab lastele tervislikke harjumusi, mis jäävad püsima ka täiskasvanuks saades — nii kinnitab hiljutine uurimus. Ometi pole vanematel alati lihtne jätta ütlemata asju, mis võivad anda soovitule vastupidise tulemuse, näiteks: „Enne sa lauast ei tõuse, kui taldrik on tühi!“.

Kuidas peaks lastega lauas käituma ja millistest vigadest tuleks hoiduda?

„Perega üheskoos söömine peaks olema nauditav tegevus,“ selgitab toitumiskonsultant Giorgio Donegani. „Söögilauas ei peaks lapsi arvustama, näiteks võiks vältida küsimusi kooli kohta või muid keerulisi probleeme. Kui laps ei taha süüa, siis on parem kasutust pealekäimisest loobuda. Kõige tähtsam on kannatlik suhtumine, sest tegemist pole ju mingi tragöödiaga. Toit ei peaks muutuma väljapressimise vahendiks. Pole vaja sellele liigset tähtsust omistada, muidu laps keeldub söömast, et saada seda, mida ta tahab.“

Donegani osutab ka teisele veale, mida sageli tehakse: „Tuleb ette omalaadset rollide vahetust: ema küsib lapse käest, mida talle meeldiks süüa, selle asemel, et ise otsustada, mida lauale panna. Sel kombel toimides muudame lapsed rahutuks.

Pole laste mure hakata menüüd kokku seadma. Vanemad peaksid laste maitsega arvestama, kuid kui laual on kapsad, siis neid ka süüakse (kui toome näite toidust, mida lapsed sageli eriti ei armasta). Vanematel peab olema küllalt tervet mõistust, et mitte päevad läbi laste lemmiktoite vaaritada.

Ühesõnaga, kõige tähtsam reegel on see, et tuleb endale kindlaks jääda, kuid mitte sööma sundida. Vanemate eeskuju on kõige paremaks vahendiks, kuidas panna lapsi erinevaid toitusid proovima. Nähes, kuidas ema ja isa hea isuga juurvilja ja puuvilja söövad, hakkab ka laps neid sööma.“

Allikas: Io, Donna, Minnesota Ülikooli uurimus