Liigutavad lood: Naisteka lugejad jagasid oma meeldejäävamaid hetki isaga
Kuidas me isaga salaja jõulupuu kaunistused ära sõime
Ma olen juba väikesest saadik isa tütar rohkem olnud ja kui nii mõelda, on meil õega õnnelik lapsepõlv selle kohapealt olnud, et isa on pigem alati selline olnud, kes üritab pigem „prääniku“ kui piitsaga kasvatada. Mäletan veel siiani, kuidas noorematena ema pani meile kleidid selga ja iga nädalavahetus külastasime kohvikuid ja parki koos perega, ning isa viis ikka alati parte söötma või paadiga sõitma.. Aga üks esimesi mälestus temaga on mul siiani eredalt meeles.
Olin vast nii kolmene-neljane, igatahes väikest õde ei olnud veel ja minu jaoks on see üks esimesi jõule mida ma mäletan. Suures toas oli mul akna all veel vana võrevoodi ja toakõrgune jõulukuusk oli paigutatud elutoa nurka, niimoodi et kui ma väga üritasin kuuse poole kätt sirutada nagu väike laps ikka, siis vaevu suutsin seda puudutada. Õhtul olime kõik söömise lõpetanud ning mind oli pandud voodisse. Ema istus köögis ja askeldas laua taga, kuid mu tähelepanu oli koondunud jõulutuledele ja uutele šokolaadikaunistustele, mis päeval varem oli ostetud. Samal hetkel tuli mu juurde aga isa, kes uuris esmalt, millega ma tegelen ning muigas endamisi. See näoilme on mul nii hästi meeles, kuidas ta vaatas kord mind ja seejärel puud. Järgmisel momendil oli ta aga roninud mu kõrvale voodisse (väike ja kerge mees nagu ta on) ning kui ema ei pannud meid tähele, tõstis ta mind nii palju kõrgemale voodis, et ma sain esimese šokolaaditüki kätte. Minu jaoks oli see ülimalt vahva muidugi ja pakkus nalja, et „issi“ lastevoodis on ja ma oma tahtmise sain. Nii me veetsime päris tükk aega, kuni ema lõpuks taipas et isa minu juures on ja me enamus jõulupuu kaunistustest oleme nahka pistnud.
Muidugi saime ta käest pragada, isa eelkõige, aga kokkuvõtteks naeris ema isegi viimaks, kui nägi meid kahte tobedust tegemas. Ja kui aus olla, siis jõuluõhtu kohta polegi oluline see, mida teha, vaid kellega koos olla. Ma ei oska täpselt öelda miks, aga iga kord, kui mu mõtted jäävad isa juures peatuma, meenub mulle esmalt see mälestus. Samas ma olen talle tänulik kõige eest, mis ta on mu heaks teinud ja ma loodan, et kunagi tulevikus saan ma talle samaga tasuda. — Kristi
Autosõit Tallinnasse, mis eal ei unune
Kirjutan oma meeldejäävaima hetke, st reedese õhtupooliku oma isaga lapsepõlves. Olgu ette öeldud, et meie peres ei olnud selliseid ühiseid reise. Koos käisime maal vanaema-vanaisal külas, aga kuskil mujal linnas (rääkimata riigist) ei olnud meil võimalik käia.
Aga nüüd sellest suvepäevast. Olin siin põhikooli tüdruk. Isa tuli üks päev töölt koju ja ütles, et tema peab Tallinnasse sõitma ja ühe tööriista sinna viima ja siis õhtul tagasi sõitma. Ja küsis, et kas ma ei viitsiks temaga kaasa sõita. Ma olin ÕNNELIK. Ma saan Tallinnasse. Uskumatu. See ärevus on mul siiani meeles. Tallinnasse ja isaga — uskumatu õnn.
Kõik see mis toimus sel õhtul — isale antud uuem ja mugavam tööauto, kus tuli head muusikat. Tallinna linna tuled. Suur-suur market, mida ma elus esimest korda nägin ja kus me kohalikku leiba ostsime koju. Kuidas me kommenteerisime teisi autosid, kes mööda sõitsid ja siis jälle sõitsime ise mööda teistest. Annal käisime söömas kohvikus — elus esimest korda isaga kahekesi.
See Tallinnas käik jääb mulle elu lõpuni meelde, see õhtu koos isaga. Polegi palju selliseid hetki, mis nii eredalt meeles on ja mis nii meeletult positiiivse mälestuse on jätnud. Ja kuigi see oli ainult sõit Tallinnasse ja tagasi, kokku võib olla 6 tundi — tuleb välja, et lapsele polegi rohkem vaja! — Kaili
Isa tegi isadepäeval mulle imelise üllatuse
Aasta tagasi isadepäeval oli meil plaanis isaga kinno minna. Pileteid me internetist ette ei ostnud. Kohale jõudes oli filmini aega paar minutit ja me jooksime üles kinokassasse, aga oh õnnetust, järjekord oli tohutu. Seisime siis järjekorra lõpuni ning meile öeldi, et piletid me filmile on välja müüdud. Seejärel käskis isa mul autosse minna ja seal oodata. Tagasi tuli ta suure toidukotiga. Sisse piiluda ta mul ei lubanud. Veel tegime peatuse ühe maja juures. Edasi kulges me tee otse koju. Kodus tegi ta mulle üllatuse.T a oli käinud poes ja ostnud kotitäie kõike paremat (jäätist,komme jne.) ja veel oli ta laenutanud filmi. See oli üks meeldejäävamid isadepäevasid, kuna tavaliselt teevad lapsed isadele üllatuse, aga seekord oli vastupidi! Sel aastal püüan talle ise kingituse teha! — Anabel
Isa muutis keskkooli lõpetamise parimaks päevaks mu elus
Olen kasvanud ilma isata alates kolmandast eluaastast. Kuid ta on olemas olnud alati minu jaoks olulistel sündmustel. Kui hakkasin lõpetama keskkooli, siis isa teavitas mind, et ta ei saa kahjuks lõpetamisele tulla, sest ta ei tule sellel ajal Eestisse. Olin väga löödud, aga mis seal ikka. Sain aru, et tõesti pole mõtet hakata sõitma ühe paar tundi kestva ürituse pärast pikka maad maha. Saabus kätte lõpetamise kuupäev. Aktus algas. Sellel hetkel, kui kutsuti mind tunnistust kätte saama, nägin aula ukseavas oma isa. Seisis seal, süli punaseid roose täis. Lisaks temale olid kaasas ka mu väikene poolõde. Olin sellel hetkel täiesti sõnatu. Ta oli ikkagi tulnud minu jaoks nii olulisele üritusele. Sellel päeval oli veel üks oluline sündmus, mis muutis heas mõttes minu elu. Nimelt oli minu väikene poolõde teadnud kogu aeg, et ma olen sugulane Eestist. Sel päev sai ta teada, et ma olen tema suur õde. Oli tohutult armas kuulata tema suust seda rõõmukisa, et tal on suur õde. Võin öelda, et olen oma isa perega lähedane ja oma õega samuti. Vähe on neid isasid, kes peale lahkuminekut hoiavad ühendust ka oma eelmisest abielust sündinud lastega. Minu isa on selline isa ja ma tõesti armastan teda selle eest. — Mirlian
Isaga koos lossi ehitamine on mu kõige soojem lapsepõlvemälestus
Oli parasjagu talvine aeg. Mõned nädalad enne minu sünnipäeva. Mängisin üksi õues.
Järsku tekkis minu pähe idee, et issi võiks aidata mul lumeonni ehitada hiigelsuurtest pallidest ja akendega. Olin elevil tuppa joostes. Tahtsin talle kohe kõikidest plaanidest rääkida. Muidugi kuulas ta mu ära ja tuli mõne aja pärast appi. Kahekesi veeretasime neid palle. Tõstsime neid üksteise otsa ja lõpuks valmis sellest ilusaim loss, mida minu silmad näinud olid. Minust natuke madalam uks, kaks akent ja pisikene lumememm majakest ukse ees valvamas.
Isa on mul tavaliselt selline, kes istub kusagil toas omaette, lutsutab kommi ja vaatab telekast mõnda saadet. Aga selles erilisel päeval oli tal minu jaoks aega, et teha mulle üks vahvamaid sünnipäevakingitusi. Hiljem läbimärgade ja külmunutena tuppa minnes tegi ema meile veel sooja kakaod ja mina aina jutustasin sellest kui vahva mul õues oli.
See oli minu jaoks üks armsamaid mälestusi isaga veedetud ajast. Muidugi oli neid veel, aga see millegipärast tungis südamesse. Ka oma sünnipäeva pidasin seal onnis. Olime vaaritanud ema ja isaga salatit ja kooki, võtsime ka natuke õunamahla ja uba olidki naabrilapsed ja õde ning vend minuga koos selles kindluses. Sõime, mängisime õues lumesõda ja kõigile õudsalt meeldis, et onn oli niivõrd kõrge ja et sellel olid aknad.
Vahetevahel lihtsalt on isad need, kellega me tahaksime koos midagi põnevat ette võtta. See võib olla ükskõik missugune asi. Aga kui see teeb meele rõõmsaks ja südame soojaks, siis laske käia.
Isad näevad palju vaeva meie eest hoolitsemisel, isegi kui meile võibolla aeg-ajalt tundub teistmoodi. Nad väärivad palju austust ja armastust. Nagu meie väärime isaga veedetud aega. — Kadri
Isa üllatust meenutades tulevad siiani pisarad silma
Kui lugesin sellest võistlusest, tundsin kohe, et sellest pean ma kirjutama. See sündmus on jäänud alatiseks minuga, kui mõtlen oma isale, ja tänagi tulevad veel rõõmupisarad silma, kui meenutan seda päeva.
Minu vanemad lahutasid kui olin 7-ne, kolisime isast väga kaugele ja kohtusime harva. Kuid kontakt isaga jäi alati, vähemalt kord kuus helistas tema mulle või mina talle. Põhikool möödus kiirelt, ka keskkool. Just keskkooli lõpupeost tahangi rääkida. Selleks päevaks olin kaua valmistunud, ma ei hakka rääkima eksamite pingutusest, kuid kõik muud asjad olid viimase peal. Tahtsin ju, et see meelde jääv oleks nii mulle kui emale. Sündmust varjutas vaid fakt, et isa oli teatanud, et kahjuks rahapuudusel tema kohale sõita ei saa. Kurvastasin, kuid sain aru. Käisin koolis Lääne-Eestis, isa aga elab Lõuna-Eestis… Sõbranna õmbles uue kleidi, ema, peigmees olid kohale tulnud ja õhk oli pidulikkusest paks. Külalised olid juba saalis koha sisse võtnud, meie, lõpetajad seisime rivis ukse taga, oodates saali minemist. Ja järsku haaras keegi mul küünarnukist, keerasin ümber ja puhkesin nutma. Mu isa oli viimasel minutil kohale jõudnud, et näha ühte mu elu väga tähtsat päeva! Kallistasin teda kiirelt, saatsin ta ema juurde ja ise tõttasin teistega koos rivvi. Vaadates täna pilte, mis sel päeval tehtud said, on meie kõigi nägudest näha ÜKS SUUR RÕÕM! Tean alati, et isegi kui isa ei ole minu lähedal iga päev, mõtleb ta mulle ja armastab mind väga! — Airi
