Liis Tappo: Laste pärast pole mõtet koos elada!
Eile hommikul saabus Eesti Ekspressi palutud intervjuule aga hoopis teine Liis Tappo — tema varemalt antud vastused kõlasid õõnsalt või polnud nendel enam aktuaalsust. Tema vastused olid küpsed ja tasakaalukad. Kadunud oli ka kindel veendumus, et abielu Rene Treialiga on läbi…
Üheksa–aastase parteikarjääriga Liis Tappo kandideerib valimistel juba kolmandat korda. Seekord selleks, et võidelda pereväärtuste eest. Keskerakonna nimekirjas on ta kahekümne viies, Lääne-Virumaal neljas.
Veel detsembris kahtles ta, kas kandideerib riigikokku, nüüd on ta ikkagi nimekirjas. Tappo räägib, et kandideerimise otsus oli enne olemas, aga see kahtlus tekkis kõrgendatud meediatähelepanu tõttu. „Tekkis lihtsalt väike hirm, et sa muutud avalikkuse ees märklauaks, tekkis mure lähedaste ja perekonna pärast,“ ütleb ta.
Nüüd, mil ta tahab riigikogus võidelda pereväärtuste eest, on ta nõus rääkima, mis temaga tegelikult sügisel juhtus.
“Ma tahan öelda, et ma ei ole oma abielu lõpetanud. Ma ei ole lahutanud … Pigem ma olen aja maha võtnud. Praegu ma lihtsalt elan eraldi,” räägib Liis Tappo, kelle elu muutus 2010. aastal kardinaalselt. Ta otsustas lõpetada abielu Rene Treialiga, üüris endale korteri ning läks üle 18. aasta taas tööle.
Täna pole Liis kindel, mis ta elust saab. Ta rõhutab, et pole lahutanud, kuid ei tea ka öelda, kellega ta näiteks aasta pärast koos on.
“Keegi ei ole süüdi minu praeguses elus, ma ei saa kindlasti öelda, et minu abikaasa oli selles süüdi. Mul ei ole talle praegu midagi ette heita … Lihtsalt ma kaotasin iseenda,” räägib Tappo Eesti Ekspressile antud intervjuus.
Liis ütleb, et tema loo puhus suureks meedia, kus temast oli loodud kuvand kui superemast. “Seepärast see oligi šokk. Aga tegelikult olen ma täiesti tavaline naine, tavaline ema. Mind on püütud näidata nagu madonnat, kes hõljub oma nelja lapsega …Ei ole ju nii.”
Küsimusle, kas Tappo kahetseb midagi oma elus, vastab ta: “Ma ei saaks öelda, et kahetsen — aga soovituse annaks noortele küll, et mitte väga vara abielluda, mina olin kakskümmend kaks.”
