Uskumatu ettepanek. Kui mees on hea isa lastele, siis toimib elu niikuinii täies normaalsuses. Nii koos kui lahus. Kui laste hooldus on emale määratud, on selleks põhjus. Uus ettepanek laste huvides küll ei ole.

Mis siis kui ilusti kenasti alanud elu peale laste saamist muutub nii, et isa ei tegele lastega mitte mingil moel isegi siis kui pere on veel koos. Ema käib tööl ja ainult tema raha läheb kodule ja perele, kodu külmkapi täitmiseks, laste trennidele-vajadustele, aga isa paneb oma raha ainult iseenda peale. Vegeteerib ühises kodus puhtalt mugavusest. Null huvi oma laste suunas. Aeg-ajalt kärgib lastega, kui isa-tunne peale tuleb.

Nüüd minnakse lahku, sest hoolimata püüdest peret hoida, pole mõtet, kui üks inimene ei huvitu üldse.
Kuigi lapsed ei taha oma sigitajast mitte midagi kuulda, peaksid nad nüüd sigitaja rõõmuks temaga ikkagi aega veetma? Et sigitaja võiks end tunda täisväärtusliku mehena, kuigi ta seda ei ole?
Aeg oleks jagatud, aga kuidas tagataks see, et selline mees annaks lastele täisväärtuslikku toitu, aitaks õppida, motiveeriks õppima, suudaks adekvaatselt ning viisakalt suhelda lastega, maksaks vähemalt poole trennidest ja ringidest?

Mitte ükski seadus ei saa muuta inimest vähem egoistlikuks ning anda laste kasvatamiseks vajalikku empaatiat.

Kui juba on lahku mindud, siis on selleks hea põhjus. Kui juba hooldust isekeskis ei jagatud, siis järelikult on see laste huvides. Keegi ei keelaks lastele head isa. Laste hinge lõhkujat keelaks küll.

Lisaks: mitte kunagi ei saa mehed võrdselt panustada lastesse juba ainuüksi bioloogilistel põhjustel. Rasedus on karm asi, rinnaga toitmine hoiab just naise öösiti üleval ja kurnab naise organismi. Enamusel naistest rikub ka keha.

Mis võrdsusest siin üldse rääkida?

Kui selgub, et mees on kehv isa, miks peab lapsi ja ka nende ema veel karistama sellega, et laste elu keeratakse ka kihva sundides nad olema pool ajast isa juures, kes ei oska ja ei taha isa olla?