Lugeja mälestus: mis võõramaa murjami te kaasa olete ometi toonud? Viige ta sinna, kust tõite!

Seoses pühapäevase vanavanematepäevaga lükkasime käima auhinnamängu, millest saad täpsemalt lugeda siin! Auhind on pirakas! Osale sinagi! Siin on Liana armas mälestus:

Minu lugu räägib minu lapsepõlvest, see lugu lubab mul ajas tagasi minna koguni 56 aastat. See on vahva meenutus ühest suvest kaunis Äksi külakeses, kus mu vanavanemad talus elasid.

Olime nagu ikka suveti vanaema-vanaisa juures maal. Kuid sellel suvel oli meid seal kuus lapsukest korraga. Tollal olin neist noorim võsukene, mälupildis on hetki, mida mäletan ja eks teistega koos neid jutte heietatud ja naerma ajab siiani.

Meie talu oli suuremalt teelt päris kaugel, kuhu viis tolmutee. Meie vanim tee- ja rühmajuht viis meid kaugetele radadele seiklema, et seiklus põnevam olekss. Et meie seiklustest jälgi ei jääks, anti meile igale kätte suur puuoks, mida siis enda järgi lohistades tolmu üles keerutasime ja jäljed kaotasime. Nii me seal pikkusejärjekorras kõndisme, kaugelt olla näha olnud ainult suur tolmupilv liikuvat aeglaselt edasi...

Ja kui siis tolmupilv õhtuks talu õuele tagasi jõudis, oli vanaema nägu kõike muud, kui rõõmus meid nähes. Mina aga olin see murjamite murjam, kes vapralt kõigi viie üleskeerutatud tolmust endale uue nahavärvi sain. Selle peale toodi kööki suur plekist vann ja algas pesu! Kõik kordamööda, väike murjam esimesena.

Vanaema oli rääkimisvõime tagasi saanud ning suutis juba nalja visata ja pestes mind muudkui küsis teistelt: "Mis võõramaa murjami te kaasa olete ometi toonud? Mina pole igatahes sellist ennem siinmail näinud, viige ta tagasi, kust te ta tõite!" Minul, väiksel lapsel tuli muidugi nutt kurku: "Va-na-ema s-ee o-len ju m-iiiin-aaaaa!"

Rohkem me enam mitte kunagi tolmukolli mänge ei mänginud.