Lugesin hiljuti ühte artiklit, kus heideti ette, et Eestis on nii palju nn rongaisasid, kes laste ees oma kohustusi ei täida. Mind ajas see veidi vihale, sest seal räägitigi vaid meestest, kes oma lapsed hülgavad. Jääb mulje, et ongi reegel, et vaid mehed nii käituvad. Kas ikka on?

Ma olen ise vastupidises olukorras. Mu elukaaslasel on eksnaisega poeg, kes praegu 14. Kui paari aasta eest mehega tutvusin, ütles ta kohe, et tal on ka poeg. Mis mul selle vastu. Sain aru, et elab emaga koos ja vahel nädalavahetuseti on isa juures. Praeguseks on aga olukord selline, et poiss põhimõtteliselt elab meiega. Õnneks ruumi on - kolmtoaline korter, üks tuba ongi mõeldud talle.

Mul pole mitte midagi tema vastu, aga see olukord on imelik. Teismeiga on tundlik aeg. Tal on koolis probleeme olnud, hinded on alla läinud ja korra pidime isegi vestlusel käima, kuna ta oli ühe klassivennaga kakelnud. Mul endal ei ole lapsi ja ma olen väga ootamatult sattunud rolli, et peaks teda õpetama, kasvatama. Ma olen ise 26 ehk vaid 12 aastat temast vanem. Ta ei võta mind kui kasuema. Elukaaslane annab endast parima, aga ka tema on raskes seisus. Esiteks on tal väga palju tööd, tihti on ka välismaal lähetustel. Teiseks: isa ei ole ikkagi ema, lapsel on ema vaja.

Mida aga ema teeb... Kõige lihtsamalt kokku võttes võiks öelda, et ta lihtsalt kulgeb ja naudib muretut elu. Ta töötab ühes firmas suht hea koha peal, palk on kõrge ja liugleb ühelt seltskonnaüritustelt teisele. Tihti käib ka reisimas. Ametlikult elab poeg emaga koos, aga kuidagi on nii jäänud, et rohkem on poiss meie juures. Näiteks praegu juba kaks nädalat jutti. Tal pole kodus midagi teha. See naine pole koduhoidja, kes teeks meelsasti süüa ja aitaks poissi näiteks koolitöödega.

Elukaaslane rääkis, et kui nad veel koos olid, siis lapse kuuldes nähvas see naine isegi, et tema ei tahtnudki kunagi last, et see oli rohkem mehe soov. Hiljem ta vabandas, et läks liiale ja joodud vein oli ka oma töö teinud. Ma olen suht kindel, et pojale jäi see meelde. Kuidas sa unustaks, kui ema on su kuuldes öelnud: ma ei tahtnudki sind. Mulle paistab, et poiss võõristabki ema ehk ta saab aru, et seal pole mingit armastust.

Jabur on muidugi see, et mees vähemasti teoorias peaks maksma ka elatist. Nüüd, kui poiss on rohkem meie juures, siis on see raha jäänud meie kasutusse. Nii lihtsalt ka lihtsam - näiteks eelmine kuu oli vaja osta uus talvejope ja saapad. Poisi ema ei viitsikski selliste asjadega jännata.

Paistab, et midagi ei muutu, aga see tähendab ühtlasi, et poisil jääb kasvatuses palju puudu. Ma annan endast parima, aga ma ei ole tema ema. Mõtlemisainest neile naistele, kes arvavad, et küll see laps ise kasvab, mis siin muretseda...