Oleme ilusas valges lilli täis ruumis. Meid on palju ja jutlustaja viimased sõnad kajavad seintelt vastu. Seisame neljakesi isa viimase aseme ees ja mõtleme omi mõtteid.

Vaatan isa nägu ja tema suuri ilusaid töökaid käsi enne surilina peale panemist ning mulle meenuvad päikest täis päevad isaga.

Isa oli kuldsete kätega lihtne töömees, keda paljud austasid. Tema sõnavaras ei olnud eitavat kõnet — ei saa, ei oska, ei jõua, ei suuda. Ka oma kolmele lapsele õpetas ta eesti keele jaatuse vorme austama — ma suudan, ma õpin, ma oskan jne. Tänu sellisele suhtumisele oleme elu jaatavad, uute olukordadega hästi kohanevad, optimistlikud ning halvast olukorrast eluga ning suurenenud teadmiste pagasiga välja tulnud. Aitäh, kallis isa ilusa lapsepõlve ja armastuse eest.

Meenuvad suvised reisid mööda ilusat Eestit — isa ikka roolis ja ema kõrval õpetamas. Me ei kartnud kunagi autoga tee peale jääda, sest isa oskas autot parandada, kindaid-kampsuneid kududa, õmmelda, puust ja rauast asju meisterdada ja tuhat muud huvitavat asja teha.

Meenuvad isa abistavad käed minu mudamülkast välja tõstmisel, lumehangest päästmisel, heinakuhja otsast püüdmisel, traktori- ja autosõidu õpetamisel, poegiva lehma abistamisel. No olid ilusad ajad, mida meenutada.

Kallis isa! Sa surid nii vara ja äkki, et me ei jõudnud Sulle öelda, et armastame Sind nii-nii väga ning et Sa jääd meile alati kalliks ja südamelähedaseks. Usu mind, kallis isa, et me ei unusta Sinu õpetusi ja kallistusi ning piiritut armastust iial!

Homme on isadepäev ja sellega seoses keskendume sellel nädalal ekstra just tublidele isadele. Seetõttu palume ka sul meenutada oma isaga seoses mõnda armsat seika, korda, kui ta sind tõeliselt aitas või korda, kui sina talle abikäe ulatasid. Miks mitte ka lihtsalt lugu sellest, miks sinu isa sulle kallis on? Kirjuta sinagi meile oma isajutt naistekas@delfi.ee, sest parimad lood saavad kingiks ka mõne põneva raamatu.