“Pealkirjas antud nimesid ei tunne, kuid siin on teema palju laiem ja õrnem. Kui abielupaar (mees ja naine) kasutavad surrogaatema, kes kannab rasedust ja sünnitab lapse, keda ootab see abielupaar, et siis on õigem ja too lapsekandja ei tee seda ärilistel kaalutlustel, et ise kasu saada.

Kas seda teevad kaks meest või kaks naist, kes tahavad surrogaatemal (eelneval kokkuleppel ja muud seadusega koosolevad aspektid kaas arvatud) lasta sünnitada endale kasvatamiseks lapse, et siis oleks asi õudne.

Aga kust me kohe julguse võtame arvata, et neist ei saa häid lapsevanemaid, vaid et nad on kõike muud, kui korralikud inimesed, kes tõesti tahavad lapsi kasvatada, anda neile hea hariduse ja eluks ettevalmistuse? Miks me arvame, et nende lähiarmastus omavahel peaks andma järglasele samase väljundi? Miks me ei julge arvata, et kaks meest või kaks naist ei kasvata lapsest inimest, kes austab mehe ja naise suhet perekonnaloomisel?

Olen ise tolereerinud ainult mehe ja naise suhtest, abielust sündivaid järglasi perekonna planeerimisel. Kuid… elu läheb edasi ja ajad muutuvad, sageli on jumala keeruline aru saada ja mõista seda, et alles hiljuti eelmise riigikorra ajal 30 a tagasi olid paljud asjad võimatud ettegi kujutada, nüüd aga räägib maailm sellest kõigest kui loomulikust.

Kuidas olla ja mida mõelda, ei tea. Kuid kasvatus ja moraal hinges ja südames ei suuda kedagi kividega loopida, selle eest et tal on niipalju jõukust ja võimalusi kasvatada lapsi ja anda panus sellega enda poolt ühiskonna jätkamiseks, et saada kunagi vanavanemateks.”