Lapsepõlves olin ma ema lemmiklaps. Ta hoidsi mind, tegutses minuga. Kui ma olin 10-aastane, sündis meie perre teine laps. Sellest päevast peale ei ole ma emaga enam läbi saanud. 

Kui ma kuulsin uudist, et mu ema on rase, olin väga õnnelik, kuna olin tahtnud endale väikest õde või venda. Samas oleksin soovinud, et mul oleks olnud vanem õde või vend. Need üheksa kuud olin ma väga õnnelik ja sain emaga väga hästi läbi. Pärast väikese õe sündi on aga kõik totaalselt muutunud. 

Alguses ma ei saanudki sellest aru. Sünnitusmajas olid juba esimesed kurjad sõnad ema poolt mulle, mis mind kuravaks muutsid. Kasuisa lohutas mind mingil viisil, kuid temalgi oli minust juba ükskõik, kuna ta oli saanud oma lihase lapse.

Väiksena tundsin ennast väga üksikult. Ema hakkas mu kooliüritustelt puuduma, ta ei käinud vaatamas mitte ühtegi minu koolinäidendit. Ta ei abistanud mind enam koolitöödes ning teda ei huvitanud, kui ma hea hinde koolis sain. Kui sellest talle rääkisin, siis oli ta ükskõikne ja nunnutas väikest õde edasi.

Pidin ise saama hakkama söögi tegemisega, kuna ema ei jõudnud õigeks ajaks sööki valmis. Ta ei pühendanud mulle üldse aega. Emal ja kasuisal oli nende laps kõige tähtsam. Mind visati nurka nagu ma oleks vana mänguasi. 

Emadepäeva kontserdilt puudus ainult minul ema. Teised lapsed said näidata oma töid emadele, kuid mina jalutasin üksi. Emadepäevad olid minu jaoks kõige kurvemad, aga mina tegin ikka emale väikese kingituse. Isegi, kui see lendas järgmine päev pürgikasti. 

Mind ei olnud ema jaoks olemas. Arenguvestlustel mängis ta kõige paremat ema ning alguses tundus, et ta on muutunud, kuid see oli ainult näiline.

Möödusid aastad. Ma sain tugevamaks, mis sest, et pidin üksi hakkama saama. See muutis mind ensekindlamaks, kuid suuri ohte ma ei osanud veel vältida. Sain tuttavaks uute sõpradega. Emale see meeldis, sest siis ma ei pidanud olema tal kogu aeg kodus jalus. Kuid sellega kaasnesid ka hilised väljasolemised ning ka alkoholi kuritarvitamine. Tulles esimest korda sellisena koju, sain ema käest keretäie. Sellel hetkel tundus, et just sellise käitumisega saan tema tähelepanu, kuid asjata. Seda ei juhtunud ning mingi aja möödudes sain aru, et ma olin teinud valesti. 

Kui ma olin 14-aastane, läksid mu ema ja kasuisa lõplikult lahku. Pärast seda muutus olukord veel hullemaks. Kuna mina olin puberteedi eas, siis pidin saama oma tahtmise ning alati vaidlesin kõigele vastu. Ema teadis, et ta saab õe eest alimente, kuid minu eest mitte. Siis hakkasingi mina vähem asju saama. Õde oli see jumalik, temast hakkas kasvama üleolev ja ülbe tüdruk. 

Sel talvel juhtus minuga õnnetus, pidin olema haiglas mõnda aega. Ema käis mind vaatmas paar korda, kuid sellest hetkest sain ma aru, miks ma pean pingutama. Seadsin endale eesmärgiks saavutada parimad tulemused koolis, otsida endale mõni töökoht kas või suvel ja raha säästa. Mida kiiremini ma sealt ära saan, seda paremini mõjub see mu vaimsele tervisele.

Nüüd, kui on möödunud mitmed aastad, ei suhtle ma enam oma emaga, kuna mul endal on valus. Tema on olnud see pool, kes tahab mind nüüd aidata ja toetada. Just siis, kui ma saan endaga ise hakkama. Enne õe sündi ei saanud ma talle midagi ette heita, aga pärast seda ta muutus. 

Ma olen kogemuse võrra rikkam. See oli vastik kogemus, aga see tuli läbi elada. Kui mu ema ei oleks olnud selline, nunnutaks minagi võib-olla oma ühte last teisiti, kuigi just nad mõlemad vajavad hoolt. Mul on sõbrad, kes mind toetavad ja ma olen selle üle õnnelik.