Suurim osa emasid on loomu poolest mina-kesksed. Neid innustavad tegutsema järgmised põhjused:

“Tahaksin oma lapsest rõõmu tunda.”
“Mul on laps, kellele elada.”
“Las ta teeb teoks selle, mis minul tegemata jäi.”
“Temas jätkub minu elu.”
“Mees jättis mu maha (või tunnen ennast ta kõrval nii hüljatuna), ent ma pole siiski üksi.”

Neis ajendeis on tähelepanu keskpunktis näiliselt laps, tegelikult aga inimese enda “mina”.

Emaduse kulg on sellistel puhkudel niisugune:

1. Jäin rasedaks — naist valdab rõõm ja uhkus.
2. Tõin ilmale — MINA sünnitasin ta, see laps on MINU OMA.
3. Elan temale, küllap saab ta selle eest veel MULLE tänulik olema.
3. MINU laps on teistest lastest etem (olen seda ju MINAGI).
4. Tulevad esimesed pettumused, konfliktid lasteaia või kooliga, abielusisesed lapsega seotud lahkhelid.
5. Esimene tõsine löök: “MINA polegi tema jaoks kõige tähtsam”.
6. Ta jättis MIND maha. On’s elul üldse mõtet?

Iseka ema suhtumise astmed:

1. Laps kuulub MULLE.
2. MUL on temaga erinevaid plaane.
3. MUL tuleb toime tulla lapsega seoses esilekerkivate probleemidega, kui ise ei saa siis ehk kaasan asjasse ka lapse “kaasomaniku” isa.
4. Kui tema (lapse) elu kujuneb erinevaks sellest, mida MA ootasin, olen löödud ja kibestunud

Mõned kõrvalekalded vanemate rollis:

  • KÄO pojakesi kasvtavad teised (ta jätab nad vanavanematele, lasteaia ja kooli hooleks).
  • ÄMBLIK pistab oma maimukesed nahka (tema “armastus” ja kiindumus mõjuvad lapsele lämmatavalt).
  • KANAEMA tahab tibukesi alati oma külje all näha (ta ei lase neil vaateväljast väljuda, võimaluse korral võtab ta osa igast klassiekskursioonist, kõige meelsamini saadaks ta “last” ka pulmareisil)
  • PELIKAN toidab järglasi oma verega (ta ise põleb sealjuures läbi; kogu tema energia, aeg, raha, tähelepanu, iga ta mõte on laste päralt; kängu jäävad abikaasade omavahelised suhted)