Aed oli imeilus — rahu ja vaikuse sadam. See moodustas väljavenitatud nelinurga, mida ääristas pügatud pukspuuhekk ja neli suurte puudega ümbritsetud peenart. Haljal murul joonistasid geomeetrilisi mustreid punaste rooside, kameeliate, suurte rododendroni- ja hortensiapõõsastega peenrad. Ma ei näinud Juliani nägu, ta oli näoga selle vaatepildi poole, kuid võib arvata, et tal oli mõtlik ilme. Tema sõbrad vaatasid teda naeratades, kiirates rahu ja nautides koha geomeetrilist ilu. Äkitselt vajusid nende näod laiali ja nagu Egon Schiele portreel, tõusis nende kurgust Juliani vaadates pikk õuduskarje.

Ma ärkasin higisena ja süda peksmas nagu hull, suutmata mõista selle õudusunenäo tähendust.

Julianil oli ülimalt vaheldusrikas nägu, hääl ja pilk. Instseneeringuprintsina vahetas ta nahka nagu kuube: pseudorokkar New Yorgi baari lavalt moondus järgmisel hommikul meheks, kes rääkis Harlemi homeboy’dega sujuvalt nende roppustest kubisevas keeles. Pärastlõunal oli ta innukas, laitmatu terminikasutuse ja diktsiooniga üliõpilane (ta taotles rahvusvahelise äri magistrikraadi, sai vaid A-sid ja oli „dekaani nimekirjas”), öösel muutus ta mehiseks kauboiks, kes mängis viiulil Apalatšide viise ja kostitas mind lõunaosariiklase aktsendiga. Tema imitaatorianne pani mind naerma, kuid märksa vähem tegi nalja see, kui ta äratas mind nuttes öösel kell 3, muretsedes oma „karjääri” pärast, mis oli abitult toppama jäänud, sest plaadifirma polnud talle mitte mingisugust reklaami teinud, ja nüüd vajas ta minu lohutust.

Arvasin, et artistil ongi muutlik meel...

Tema meeleolu heitlikkus muutis mind üha rahutumaks. Ta võis olla hommikul eufooriline ja kena ning õhtul piinatud, koleeriline — lausa raevus — ja solvanguid pritsida, või vastupidi. Ta käitus üha etteaimamatumalt ja tujukamalt. Muutus ka tema keelekasutus: see oli üha vulgaarsem, ja ladinakeelsed sõnad, mida ta meie suhte algul oli kasutanud väga kompetentselt (ladina keelt rääkivad ameeriklased on haruldased), loovutasid eraelus üha enam ruumi jämedale, lausa ilmselgelt ropule sõnavarale. Kuid ma polnud enne teda tundnud ühtegi artisti. Niisiis arvasin, et neid järske kontraste põhjustab tema kirglik loomus ja loomeprotsess, see armutu võitlus, mida kunstnik pidas oma koha eest päikese all. Pealegi, mida teadsin mina, väike bretoonitar, Allen Ginsbergi ja Bob Dylaniga suhelnud New Yorgi artisti peadpööritavast maailmast?

Ühel õhtul solvusin sellest „kloaagikeelest“ — nagu ma seda nimetasin -, mida ta viimasel ajal nii oskuslikult kasutas. Äkiliselt minu poole pöördudes heitis Julian mulle kurja pilgu ja karjus põlgusega: „Ise haised ja näed välja nagu kloaak!” Ma ei leidnud endas jõudu vastata, vaid jooksin nuttes vannituppa — mu enesearmastus oli kõva hoobi saanud. Ükski mu kallimatest polnud mind kunagi alandanud ega sõimanud ja mind šokeeris, et mind võrdles kloaagiga mees, keda ma armastasin üle kõige ja kes oli mu lapse isa. Mõttes keerlesid mu peas, kuid ma vältisin õigete küsimuste esitamist.

Mitu päeva juurdlesin selle üle, mida ta ometi öelda oli tahtnud. Kuid solvangu enda asemel murdsin pead selle lapsikuse üle. Miks küll? Võib-olla lubas see mul keskenduda Juliani vaimsele küpsematusele, mida olin juba ammu tunnistanud ja mille põhjuseks pidasin isa puudumist. Igal juhul arvan, et just sel hetkel sai mulle selgeks, et sinnamaani oli mul meestega pigem vedanud. Minu varasemad kallimad olid mind ainult ülistanud, lausa taevastesse kõrgustesse tõstnud, ja ma olin nende armastust võtnud alati kui iseenesestmõistetavust. Julian lõhkus selle müüdi. Ja seda ma endale ei tunnistanud. Selle asemel olin kindlalt otsustanud, saagu mis saab, tükid uuesti kokku liimida.

Esimene kehalise vägivalla juhtum leidis aset mu kolmandal raseduskuul.

Kell on vist 11 õhtul ja Julian on juba voodis. Nagu tavaliselt, lamab ta selili, käed rinnal risti nagu hauakujudel, ja teeskleb magamist — see on tema viis mulle öelda, et teda ei tohi segada. Ma mõistan seda selgelt ja tunnen ähmaselt ka seda, et õhkkond ei luba vähimatki kergemeelset sammu. Ometi ei kujuta ma ette uinumist, ilma et osutaksin talle oma kiindumust. „Kas ma saaksin väikse musi?” küsin talle lähenedes.

Julian tõukab mu järsult eemale ja vastab võimalikult unise häälega: „Hoia eemale!”

Ma ei usu oma kõrvu. Mida öelda? Mõtlen paar hetke abitult, seejärel annan talle väikese lopsu vastu selga. Tema reaktsioon on silmapilkne. Ta lööb mind tugevalt kõhtu ja seejärel veel kord vastu vasakut reit. Tema reaktsiooni vägivaldsus vapustab mind. Suutmata seda uskuda, jään ma liikumatuks ja kaotan kõnevõime, püüdes asjatult toimuvat mõista.

Nutu äärel hüüan lõpuks: „Sa oled segane! Mis sul viga on?”

Juliani vastus tõukab mind veel sügavamale hullumeelsuse keerisesse, mis on mind neelamas.

„Sa vigastasid mind. Sa tegid mulle tohutult haiget. On vastik kedagi niimoodi lüüa. Homme on mul selja peal sinikas,” vastab ta vihaselt, keerab voodis teise külje ja teeskleb magamist.

Kas tõesti tegin talle haiget?

Ma olen vapustatud, ma ei suuda hingata ega ühtegi heli kuuldavale tuua, minus möllavad segased ja vastuolulised tunded. Kas ma tõepoolest vigastasin Juliani? Kas ma tõesti lõin teda nii kõvasti? See on võimatu. Ma tean hästi, et see lops, mis ma talle andsin, oli vaid veidi kõvem kergest koputusest. Kas ta püüab minuga manipuleerida, et enda süüd maha pesta? Või usub ta tõesti oma väljamõeldisi? Ja kui ma talle tõesti haiget tegin, nagu ta väidab? Ma ei suuda aktsepteerida, et see mustermees võib eksida — ja veel vähem mind petta. Mul on tunne, et ekslen mingis mürgises udus, mis halvab mu mõttetöö ja toob kaasa lõputud kahtlused.

Kuud möödusid. Suurema osa mu rasedusajast veetis Julian ringreisil — esinemised toimusid peamiselt klubides, koolides ja kirikutes — ja head mälestused kippusid kustutama halbu. Meie lühikestel kohtumistel oli ta taas leebe ja romantiline noormees, kes mind idealiseeris — see, kes oli mind meie suhte alguses nii võlunud. Ülejäänu tegi ära magnetiline tõmme, mida ma tema suhtes tundsin.

Tema ema soovitusel — kes nõudis, et me enne lapse sündi oma suhte seaduslikuks teeksime — sõlmisime kiirustades tsiviilabielu, külaskäigul Lõuna-Carolinasse Juliani vanaema juurde, kes oli meie tunnistajaks. Me ei muretsenud selle pärast, sest meie suur tseremoonia pidi aset leidma Bretagne’is pärast Gwendolyni sündi.

Kuid kui kõik ringreisid olid seljataga, muutusid Juliani raevuhood üha sagedasemaks ja arusaamatumaks, samal ajal kui minu kõht üha kasvas. Ometi on mu mälust kustunud mõned olulised episoodid, ehkki ma ei suuda siiani seletada, kuidas, ja see teeb mulle väga muret. Näib, nagu oleks mu aju tõrkunud ja toimunu pimedasse ja ligipääsmatusse tuppa sulgenud.

Uskumatud vägivallapursked

Mahasurutud mälestused meenuvad mulle siis, kui loen oma päevikut: „Täna on 17. jaanuar 2005 ja minu 35. sünnipäev. Kahjuks algas see päev minu jaoks jubedalt…” Mu süda kukub hullumeelselt taguma ning hirmutavad ja jõledad mälestused keerlevad mu peas justkui suured, mustad ja karvased ämblikud.

Ma tulen duši alt ja astun, hiiglaslik kõht punnis, aeglaselt Juliani stuudio poole, et talle öelda, et vannituba on vaba. Nagu alati, on ta uks lahti. Ta istub oma salvestusstuudios seljaga minu poole, kõrvaklapid peas. Ma peatun viivuks lävel ja kaalun, kas talle ligi astuda, kuid ma olen alasti ja häbelikkus ei luba. Kõrvaklappidest kostab minuni nõrgalt tema tõsine hääl: ta on just salvestanud oma viimase laulu ja kuulab seda, silmanähtavalt omaenese hääle kõlast sisse võetud. Ma võtan ta töölaualt paberite ja muude esemete segasummast rohelise viltkaabu ja heidan selle hooga vastu ta õlga, ise naeratades ja olles valmis talle duši vabanemisest teatama.

Julian hüppab toolil, haarab sülest kaabu ja pöörab ümber. Ta hüppab nagu metsloom minu poole, tõstab käe, justkui kavatseks mind kiviga visata, ja tahab oma kaabut mulle näkku heita. Ta kukub möirgama nagu hullumeelne: „Käi kuradile!”

Ma seisan hetke tardunult, kogun end kiiresti ja torman, käed kõhule toeks, magamistoa poole, kuid ta jälitab mind mööda koridori: „Miks sa seda tegid, mõrd? Miks sa mind niimoodi ründasid?”

Magamistuppa jõudes jään voodi kõrvale seisma, kindlalt otsustanud talle vastu astuda, selgitada, et see oli vaid nali, et ma ei tahtnud talle mingil juhul haiget teha. Kuid tal on luupainajalik ilme ja tema vägivaldsus pühib mu mõtted peast. Oskamata midagi öelda, kogelen mõtlematult:

„See pole võimalik. Sul on psühhiaatrit vaja, sa oled peast täitsa segi.”

Julian näib kannatavat hullumeelsushoo all: ta nägu on raevust moondunud, säravad silmad näivad pealuust välja tungivat, lõualuu on krampis, ta tõstab minu löömiseks käe, kuid ma kägardun nuuksudes voodile, et oma last kaitsta. Minu kohal kõrgudes mõtleb ta ümber ja laseb viimaks käe alla. Tema pilk on hirmuäratav. Ta karjub ikka veel: „Sa lõid mind, sa tegid mulle tohutult haiget. Sa pead kohe vabandama! See, mis sa tegid, on vastik.”

Sa naersid mu üle!

Ma nuuksun kägaras. Mind nii haledas seisukorras nähes näib ta nägu leebuvat. Ma haaran juhusest kinni ja kukun selgitama.

„Aga, Julian, ma ei teinudki ju midagi. Ma tahtsin sulle ainult öelda, et dušš oli vaba… Ma ei tahtnud alasti sinu stuudiosse siseneda, sest häbenesin…” ütlesin kahe nuukse vahel, ikka veel voodi kõrval kägaras.

„Sa pead kohe vabandust paluma, sest viskasid kaabut nii kõva hooga. Mulle tundus, nagu oleks taevas mulle kaela langenud. Valu oli väljakannatamatu. Sa pead vabandust paluma…”

Ma vaatan teda, suu ammuli. Ta paneb mind pooleks sekundiks endas kahtlema, kuid ma kogun end.

„Loomulikult mitte, ma ei visanud nii kõvasti. Sa oled hull, Julian. Sa kannatad mingi imeliku hullumeelsuse all, millest ma üldse aru ei saa, absoluutselt mitte.”

Ta kaotab närvi. Tema silmad on taas tavalised, kuid vilavad nagu eksleval metsloomal. Minu läbitungiv pilk ehmatab teda ja ta õigustab end haledalt liialdades:

„Sa naersid mu üle. Just see mind raevu ajaski.” 



Naistekas avaldab katkendeid Caroline Bréhat` raamatust "MA ARMASTASIN MANIPULAATORIT," kirjastuselt Varrak. Prantsuse ajakirjaniku ja tõlkija Caroline Bréhat’ liigutav ja kaasahaarav lugu on pühendatud kõigile neile, kes võitlevad teadmatuses ja üksinduses küsimusega, miks nende armastatu neid solvab, ähvardab ja peksab, samal ajal kui ta suudab imelikul kombel võluda kõiki teisi.