"Ma ei andesta oma emale iialgi, et ta sundis mind aborti tegema!"

 (58)

Mina olen oma lapse tänu sellele kaotanud, et mu ema sundis mind aborti tegema ja seetõttu olen nõus sellega, et teismelisel peab jääma võimalus ise oma keha üle otsustada.

Olin 17, kui rasedaks jäin. Noor küll, aga enda meelest suhteliselt arukas ja täiskasvanulik, palju normaalsem teismeline olin, kui teised minuvanused, kelle prioriteediks oli ainult ringi ke***da ja end nädalavahetustel täis juua. Noormees oli minust aasta vanem ja me olime juba rohkem kui aasta aega püsisuhtes olnud — nii noorte inimeste puhul on see ka päris suur asi. Kuigi olime üsna hoolikad ja kasutasime kaitsevahendeid, vedas ilmselt ükskord kondoom alt ja peagi sain aru, et ootan last.

Mida noor inimene sellises olukorras ikka teeb?! Esimene käik on ju ema juurde, kes peaks olema kõige usaldusväärsem ja lähedasem inimene. Ka siis, kui suhted emaga kõige paremad pole, arvan ma, et enamik teismelistest räägib sellisest olukorrast ikka, sest tegu on päris suure ja tähtsa teemaga.

No igatahes läksin ka mina oma ema jutule, lootuses leida tuge ja abi. Ema oli aga kategooriline — abort ja kõik! Mitte mingit muud juttu ei tahtnud ta isegi kuulata. Tema meelest ei saanud kõne allagi tulla selle lapse alles jätmine ja üles kasvatamine. Ema oli tulivihane ja mitte selle pärast, mis minu tulevikust võiks saada, vaid teda ajas närvi hoopis see, et tema laitmatu maine võiks kahjustada saada, kui rahvas kuuleb, et tema teismeline tütar on rasedaks jäänud. Mille häbi, milline piin — ta polegi täiusliku pere täiuslik ema! Aga kuna ma olin temast veel täielikult sõltuv, ei jäänud muud valikut…

Seotud lood:

Ta organiseeris kõik hästi kiiresti ära. Juba järgmiseks päevaks oli arstiaeg kinni pandud. Käisin ära ja mis kõige kummalisem — ka arst ise vaatas otsa ja küsis täiesti tuimalt: “Katkestame, jah?!” Ka tema meelest polnud teine variant üldse mõeldavgi. Nädal hiljem olin haiglas sees ja mind sõidutati kanderaamil operatsioonituppa.

Loe veel

Mäletan sellest perioodist ainult tohutut segadust oma peas, mis vaheldus meeletu kurbusega. Käisin ringi nagu zombi, silmad punased peas, mitte millestki aru ei saanud. Mõtlesin ainult sellele, et kui ema ütleb, et nii on parem, ju siis on. Poisile rääkisin loomulikult ka, tema ütles, et jätab selle asja minu otsustada. Aga ta oleks valmis olnud ka vastutust võtma ning tema ühtehoidvat ja toredat peret teades arvan, et meil oleks olnud nende toetus olemas.

Tegu sai tehtud, sain õhtuks koju ja püüdsin juhtunut unustada. Pole tänaseni suutnud. Leinan siiani. Toimunu tegelik tragöödia jõudis minuni alles hiljem, täpsemalt siis, kui mu vanemale õele sündis esimene laps umbes aasta aega hiljem. Seda, et abort oli viga, teadsin juba kohe, aga KUI suur see viga oli, jõudis kohale alles sünnitusmajas õelast kätel hoides.

Ma ei ole oma emale andestanud, et ta minult otsustusõiguse võttis. Kui ta oleks minuga rääkinud, selgitanud, õpetanud, kuulanud ja ka minu arvamust küsinud, oleks mul tänaseks juba kümneaastane laps. 10 aastat on möödas ja ma pole siiani üle saanud.

Seetõttu ma leian, et kui vanemate luba ongi abordiks vajalik, siis kindlasti ei tohi see tähendada seda, et vanematele jääb õigus otsustada, mida tütar oma keha, tervise ja tulevikuga teeb.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare