Ma ei paluks iial oma mehel poes käia või põrandaid pesta!
Olgu öeldud, et ma ise olen 48aastane kolme lapse ema, kes käib poole kohaga ka tööl. Täiskohaga lihtsalt ei jõua. Üks laps on küll juba kodust välja kolinud, kuid kaks nooremat 14- ja 8aastane elavad veel loomulikult kodus ning vajavad hoolt ja tähelepanu. Selleks olengi neile mina, nende ema. Saadan hommikul lapsed kooli, teen neile lõuna valmis, aitan neid koolitöödega, viin nooremat õhtuti kunstiringi (no ei taha, et mu poeg õhtul pimedas üksinda kusagil hulguks) ning hoian samal ajal meie kodul silma peal. Lilled olgu kastetud, põrandad puhtad, pesu pestud ja triigitud ja meie kahel paksul ja vahval kassil alati toit ja vesi ees. Samal ajal jõuan makstud vajalikud arved, käia toidupoes ning plaanida pere nädalamenüüd… Ja mingit vingumist te minult ei kuule! Need on minu kohustused ja ma naudin neid!
Mu meest ootab alati soe toit!
Ootan iga päev rõõmuga oma meest töölt koju. Tean küll, et ta on enamasti väga väsinud ja tusane, kuid selleks olengi talle mina. Teda ootab soe toit, tal on oma koht tugitoolis ja ma olen valmis teda kuulama, talle vajalikke asju ulatama — mida iganes! Ma ei kujuta ette, et mu mees, kes teenib meie perele toimetulekuks vajaliku raha, peaks pärast pikka ja pingelist tööpäeva tulema koju ja siis “säh, ise vaatama, kust süüa saab”. Nii need asjad meie peres ei käi. Me austame pereisa, kes toob leiva lauale, temale jääb eesõigus ja viimane sõna. Meil poleks ilma temata neid võimalusi, mis meil praegu on, me ei saaks käia soojamaareisidel ja elaksime endiselt kitsas üürikorteris.
Mu mehel on väga vastutusrikas töökoht, mis tähendab, et tal on õhtuks pea pulki täis ja ta tahab rahu. Ma ei suudaks iial talle öelda, et kuule, minu pea valutab, kas sa õpiksid ise pojaga matemaatikat. Olen ka lastele selgeks teinud, et kui neil on koduste töödega abi tarvis, siis võivad nad nendega minu poole pöörduda. Lastest endist on mulle samuti palju abi olnud — kui on juhtunud, et pean kodust pisut eemal viibima, siis oskab mu 14aastane tütar imehästi ise õhtusöögi valmis teha ning seda vennale ja isale pakkuda. Nad aitavad mind ka siis, kui on tarvis kassidega arstil käia või mõnd tuba koristada. Enda toa hoiab tütar ilusti ise korras, poja tuba olen seni vaid ise kraaminud.
Lapsed isa-armastusest ilma ei jää
Ma ei taha, et jääks mulje nagu mu abikaasa oleks vaid pere rahakassa. Ta hoiab meid kõiki väga, lihtsalt see, kui pirn läbi põleb või küttepuud otsa saavad ei ole tema mure. Tõsi, ta pole jõudnud paljudele laste kooliesinemistele ning kipub vahel unustama, kas ta keskmine tütar tantsib seltskonna- või rahvatantsu, kuid olen sellega harjunud, arvestanud ning see ei häiri mind. Ka lapsed teavad väga hästi, et isal on tihti palju tähtsamaid asju teha. See loomulikult ei tähenda, et neil kuidagi isa-armastusest puudu jääks. Loomulikult räägib isa lastega enne magamaminekut juttu, me käime koos maal ja reisidel ning kui isal puhkus on, siis oleme ka perega koos väljas käinud.
Naised, võtke end kokku!
Mida ma öelda tahan on, et ma ei saa aru nendest naistest, kes ei suuda töö kõrvalt lapsi kasvatada ja kodu korras hoida ning kipuvad kõike mehega ära jagama. Kuidas see üldse välja näeb? “Mina pesen nõud, sina kuivatad, mina tõstan kappi, sina paned kapiuksed kinni”? Ausõna, naised — austage pereisa rolli ja saage aru, et jah, isegi kui teie mehed ei tööta ilmatu pikki tööpäevi, on nende õlul ikkagi vastutamine oma pere eest. Naine peab olema tugi ja lapsed tublid sipelgad, kelle vannitamine ja söötmine ei ole peremehe töö!
