"Ma ei pea olema vanaema minia lastele, mulle piisab OMA lastelastest!"

Mul on kaks poega ja tütar. Tütar on kinkinud mulle juba ühe lapselapse ja noorem poeg kaks. Nüüd aga on mu vanem poeg leidnud endale elukaaslase, aga selle naisega tuleb kaasa pagas - kaks last eelmisest abielust. Poeg on nüüd minu peale solvunud, sest mina ei võtvat neid lapsi omaks, nagu üks "õige vanaema" seda tegema peaks.

Poeg on selle naisega koos olnud umbes kaks aastat, nad elavad juba koos ja lapsed on ka nendega. Poeg on uhke ja justkui isa eest neile, aga minule on need kaks väikest last ju võhivõõrad. Nad pole mu sugulased, nad on minu poja pruudi ja tema eelmise mehe lapsed, nad pole minu lapselapsed!

Eks aeg annab aru ja usutavasti võin ma nendega lähedasemaks muutuda, aga mu poeg sellele oma suhtumisega küll kaasa ei aita. Minul on vanaemana kombeks lapselaste sünnipäeval kingitustega alati helde olla, aga viimati kui oli tema naise lapse sünnipäev, viisin ma viisakalt lilled ja kommid. Poeg siis küsis, et miks tema lapsele ei kõlba korralikku kingitust teha. “SINU lapsele?” küsisin temalt. Ütlesin, et saagu OMA laps ja küll ma siis teen kingitusi. Ja nüüd on tüli majas… Aru ma ei saa, neil lastel on ju teine vanaema ka, kes nendega ka päriselt suguluses.

Miks keegi ei mõista vanaema tundeid ja olukorda. Sina võid ju uue naise ja tema lapsed võtta, aga ära oota, et su vaene ema tahab üleöö olla vanaema mitte kolmele, vaid viiele lapsele! Õde arvab, et ma olen natuke isekas selle koha pealt, aga no tõesõna. Tänapäeval muud ei tehta, kui sigitatakse abieluväliseid lapsi või siis abielusiseseid, et siis lahku minna ja lapsed uude perre sokutada. Ja siis peavad kannatama kõik sugulased!