Ma olen paha laps!

Kolmene Kertu muutub nii mõnigi kord ootamatult pahuraks. “Ma olen paha laps!” teatab ta ja ähvardab asju lõhkuda. Kertu vanemad on segaduses – miks läheb lapse tuju ilma igasuguse põhjuseta pahaks? Kuidas tuleks sellise lapsega käituda?

Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekliiniku lastepsühholoogi

Külli Muugi

sõnul pole Kertu käitumises midagi eriskummalist. “Tegelikult näitab see, et ta teab, kuidas tohib käituda ja kuidas mitte. Kui laps teatab, et “olen paha laps ja teen seda ja toda”, on see ühtaegu ka ähvardus – kui te ei tee nii, nagu mina tahan, siis võin midagi paha teha. Sel viisil püüab ta teid oma pilli järgi tantsima panna.

Laps katsetab piire

Jonnieaks peetakse vanusevahemikku esimesest kolmanda eluaastani, mis toob kaasa eriti ägedaid tundepuhanguid. Selles eas ei taha lapsed enam käituda nii, nagu vanemad sooviksid, ja pealtnäha tähtsusetu põhjus võib vallandada hirmsa vihahoo.

Jonnieas on tavaline, et lapsed üritavad piire lõhkuda või vähemalt üle kontrollida. Kui keelde on liiga palju, kasvab pinge ja laps püüab pingetest vabaneda. Ta hakkab vanemaid provotseerima, mis toob kaasa üha uued keelud. Seepeale tekivadki kontrollimatud vihapursked: kruusid keeratakse ümber, loobitakse mänguasju jms.

Abielu või vabaabielu?

Antibeebipillid meeestele.

Nopi ise ravimtaimed.

Telli ajakiri!

Uus jonnifaas saabub kooliminekuga. Nagu varemgi, hakkavad ka seitsmesed uuesti piiranguid testima. “Laps proovib väiksest peale piire: mida ta võib teha ja kui kaugele minna ning kui suur on vanema kannatus,” selgitab Muug. Siin oleneb palju temperamendist. Iga laps ei viska pikali maha, osa aga küll. Ja nad ei tee seda kodus, vaid ikka kohas, kus on vaatajaid. Laps teab, et vanem annab siis rohkem järele. On väga tähtis, et lapsevanem endale kindlaks jääks.

Tihti nõuab aga ema üht ja isa teist. Lastega pidevalt koos olev ema tõmbab sageli rangemaid piire kui ainult nädalavahetustel lastega tegelev isa. Ainsad “kasusaajad” on siin lapsed – kui ema ei luba, lubab võibolla isa, ja vastupidi. Seepärast peaksidki vanemad püüdma olla ühel meelel. “Kui olukord pole lapse tervisele või teistele ohtlik, võiks ju laps ka tänaval lebada. Küll ta järgi jätab, kui pealtvaatajaid enam pole,” ütleb Külli Muug.

Jonnituurid väljaspool kodu on kahtlemata väga mõjusad. Kui vanemad järgi annavad, õpib laps peagi, et tuleb ainult piisavalt kõvasti karjuda, et saada oma tahtmist. Isegi väikelaps taipab, et vanemad käituvad nendega avalikus kohas teisiti kui kodus. Nii ongi soovitatav jonniva lapsega käituda väljas samamoodi kui kodus.

Kust tuleb jonn?

See, et lapsel heast peast tuju ära läheb, on seotud isiksuse arenguga. “Meie, täiskasvanud, oleme ju samasugused. Piisab vähesest, et tuju oleks rikutud, teadmata isegi, miks. Ka lapsele piisab pisiasjast – teiste jaoks märkamatust – ja heast lapsest saab äkki halb,” tõdeb Külli Muug, kelle sõnul kurdavad vanemad sageli seda, mida nad tegelikult ise teevad. Laste puhul on see häiriv, enda puhul aga mitte. Näiteks on tihti tujutseval emal ka tujutsev laps.

Sedagi, kuidas paha tujuga käituda, õpime kodust. Mõnel pool ei räägita päev otsa, näidatakse teistele, et ollakse vihane, kuid põhjust ei avaldata. On peresid, kus paugutatakse uksi või karjutakse. Eestis on kõige levinum paha tuju korral karjuv ema.

Külli Muugi sõnul iseloomustab paljusid Eesti peresid autoritaarne kasvatus – vanemad ei eksi ega palu ka vabandust. Lapse vanust arvestades võiks siiski rääkida nii enda kui lapse pahast tujust. Andeksandmine ja vabandamine kuuluvad igapäeva juurde nagu eksiminegi.

Aitab jonni tundmine

Mõnest lapsest möödub jonniaeg märkamatult, teised põevad seda raskemalt. Jonn tuleb alati nagu välk selgest taevast, lapsed ei planeeri seda ette ega kasuta teadlikult. Klassikaliseks jonnistsenaariumiks on jonn söögilaua ääres ja riidesse pannes. Sagedamini jonnib laps siis, kui on kiire, eriti õhtuti. Enamasti on see suunatud täiskasvanute vastu. Kui last tähelepanelikult jälgida ja õppida tundma tema jonni kulgu, on võimalik “õnnetust” ette aimata.

Vanematele saabub uus arenguetapp enamasti üllatusena ja nad tunnevad end abitult. Jonnipunn raevutseb, trambib jalgu, taob vastu ust ning peksab seina. Ei aita siin seletamine ega hellad puudutused. Jonni vaibumiseni võib minna paar minutit, mõnikord kuni tund. See on närvesööv aeg, kuid last ei tohi silmist lasta, sest ta on pimedat raevu täis. Oluline on aru saada, mis ajendas teda nõnda käituma.

Keelud olgu asja eest

• Määrake piirid, kuid olge paindlik.

• Keelamise asemel veenge last..

• Võtke last tõsiselt, ärge naerge tema üle.

• Püüdke olla mõistev.

• Tunnistage oma vigu. Ärge üritage olla veatu.

• Õppige tülitsema ja leppima.

Allikas: G. Teusen “Jonniiga. Abiks lapsevanemaile sel raskel ajal”

Vanemad näevad peituvaid ohte ja teavad tagajärgi paremini kui laps ise, keeldudega püüavad nad last kaitsta. Last ärgitavad igasugused käsud ja keelud aga hoopis vastupanule, nad üritavad nende paikapidavust järele proovida. Piiride kindlakstegemine ongi jonni mõte.

Kuigi jonniealised lapsed elavad praeguses hetkes, ei tähenda see, et neil poleks plaane ja eesmärke. Tegelikult teevad nad isegi väga suuri plaane, kuigi täiskasvanutele võivad tunduda need tähtsusetuna. Mida rohkem te last otsustamisse kaasate, seda stressivabamalt ettevõtmised laabuvad. Lapse tõsiselt võtmine algab tema kuulamisest ja kuulmisest. Pöörduge lapse poole tõelise huviga, ärge lahendage tema probleeme hoolimatult ja kiirustades. Ka nii saate jonni ära hoida.

Jonn on kiire tulema, kui laps liiga paljude “ei”-dega korrale kutsutakse. Mida vähem keelde, seda tõhusamalt need mõjuvad. Aitab ka teadmine, millised olukorrad on eriti jonniohtlikud. Mõttekas oleks keelata lapsel puutuda asju, mis võivad asjatundmatul või oskamatul kohtlemisel katki minna või kahju saada (nt kui laps tahab raamatust lehti rebida, anda talle vana telefonikatalooog).

Kui jonn platsis, on tähelepanu kõrvalejuhtimine parim abinõu jonni vastu. Rääkige lapsele mõni lugu, laulge või keerutage teda õhus – mida erilisem ja ootamatum idee, seda paremini mõjub. Üllatunud laps unustab jonni.

Reeglid on kinnipidamiseks

Eriti palju ütleme lapsele “ei” poes. “Seepärast tasub enne kauplusesse minekut reeglid kokku leppida. Kui see ei toimi, võib koos lapsega poest lahkuda ning mõne aja pärast uuesti proovida,” soovitab Külli Muug. Ostunimekiri tehke koos lapsega – nii tunneb ta, et teda võetakse tõsiselt. Tasub läbi arutada, mida tahate teie ja mida laps, ning jõuda kokkuleppele. Poeski võiks küsida lapse arvamust.

Sageli esinev tüliõun on õhtune magamaminek. “Selge, et mamma-papa tahaks filmi vaadata, kuid lapse magamasaamiseks on vaja aeg maha võtta,” soovitab Külli Muug. Muidu uinub laps alles keskkööl ning on hommikul väsinud. Reeglid tuleb kohe alguses kindlaks määrata ja neist ka kinni pidada. Kui seda teha järjepidevalt, läheb laps peagi ise õigel ajal magama.

Kui laps jonnib, et tasu sellest alati välja teha. Et laps pole jonnides oma meelte valitseja, ei taha ta, et teda rahustataks, sülle võetaks või paitataks. Ärge katkestage jonnihoogu, kuid jääge lapse lähedale, et ta saaks jonni vaibudes teie juurde tulla. Siis on ka paras aeg laps sülle võtta.

Jonnimise eest ei tohi karistada. Nii nagu on ebaõiglane omaenda halva tuju tõttu lapsega riielda, on ka ebaõiglane karistada last selle eest, et ta ei suuda oma tundeid kontrollida. Parem on viha välja näidata, näiteks teadlikult samamoodi jonnides (jalga vastu maad tagudes ja karjudes) ning sellega last üllatades.

“Hästi mõjub ka, kui anda lapsele aega tehtu üle järele mõelda. Vanasti levinud nurka panemise asemel võib lapse lihtsalt toolile istuma panna või oma tuppa saata. Mitte mingil juhul ei tohi last lüüa ega tutistada,” räägib psühholoog.

Näidake oma armastust!

Isegi kui lapsed on midagi väga rumalat korda saatnud, peavad nad olema kindlad vanemate armastuses. Nii on ka karistusega kergem leppida, ilma et lapse eneseväärikus kannataks. Armastusest ilmajätmist väljendavad näiteks laused: “Sa oled paha tüdruk” või “Kui sa nii halb laps oled, ei meeldi sa mulle üldsegi.” Sellised ärhvardused haavavad ja hirmutavad last. Seetõttu riielge “asjalikumalt”: “Sinu tegu oli väga halb.”

Karistusel peaks olema otsene seos teoga. See tähendab, et last ei tule magama saata, kui ta loopis oma asju, ega magustoidust ilma jätta, kui ta elutoas lillemulda laiali puistas. Parem on näiteks mänguauto mõneks ajaks ära võtta, kui laps sellega kedagi viskas. Kui ta ajab piimakruusi ümber, pühkigu ise laud ka puhtaks. Kui laps on liiga väike, et oma tegusid kõrvalise abita heastada, võib teda aidata.