Mehe kogemus: Ämm tuli külla... koos kohvri ja kassiga
"Abiellusime Kaisaga* 2007. aasta kevadel pärast kaks aastat kestnud kooselu. Klapp oli lihtsalt suurepärane ja ma ei näinud põhjust enam kauem oodata. Olin leidnud naise, keda nägin enda tulevaste laste emana ja ka vana pensionäriprouana enda kõrval pargipingil, lapselaps põlvedel. Kõik oli lihtsalt imeline… kuni meile sündis laps.
"Ema, kas beebil tohib nii paks tekk peal olla?"
Loomulikult olime me lausa seitsmendas taevas, kui pojake ilmavalgust nägi. Kümme sõrme, kümme varvast ja ema silmad — sel jahedal talvehommikul oli see kõik, mida ma õnneks vajasin. Oma kallist naist ja meie ühist last — seda ei anna sõnadesse pannagi. Naine jäi lapsega koduseks, mina käisin tööl edasi. Kuna see oli meile mõlemale esimene laps, siis küsis Kaisa tihti telefonitsi oma ema käest nõu. Sõbrannadel veel lapsi polnud ja ema oli kõige lähedasem isik, kes samuti lapse üles kasvatanud. Küll helistas ta, et küsida krooksude kohta, küll uuris ta, kui kõrge peaks olema padi. Hakkasin teda isegi pisut keelitama, et küsigu ikka enne ämmaemandalt või lugegu raamatust (neid on ju sadu!), ei ole tarvis kohe ema tüütama hakata. Noh, nii ma selle sõnastasin, et “ema tüütama… Ausalt öeldes ei tahtnud ma lihtsalt ise, et ämma nina koguaeg asjas sees oleks.
"Sa otsustusvõimetu mees... "
Ma polnud Kaisa emaga kunagi väga hästi läbi saanud. Suhtlesime viisakal tasemel, kuid ta käitus alati nagu oleks minu juures midagi puudu. Kui ma erialavahetuse ette võtsin, kirtsutas ta nina, et mees ei tohiks nii otsustusvõimetu olla. Ta võttis kohe kõige kallal… Isegi pildid, mis ma mesinädalatel meile kahele mälestuseks klõpsutasin, võttis ta ette ja pööritas silmi, et nii fookusest väljas ja korduvad… Peaks olema arusaadav, miks ma ei tahtnud, et ta ka mu lapsesaamisõnne rikuks. Loomulikult püüdsin ka ise last hoida ja seda nii hästi, kui ma vähegi suutsin. Ent teadagi on emadel imikutega kergem kontakti leida ja isad ootavad ära selle vanuse, mil saab lapsele lennukit näidata ja palli mängida.
"Kuule, mamps tuleb külla... "
Ühel hommikul ütles Kaisa kohvitassi kõrvale, et ta helistas eelmisel õhtul oma emale ning too pakkus välja, et tuleb paariks nädalaks lapsekasvatamisel talle appi. “Mul on siis nii palju kergem ja seltsi ka pisut rohkem, sina oled ju pikad päevad tööl,” mäletan ta sõnu. Ma ütlesin selge ja konreetse “ei“ — ei mingit tema ema kolimist meie elamisse. Kaisa ütles siis pisut murelikult, et ta tegelikult juba lubas emal tulla ja too peakski juba järgmise päeva hommikul meile tulema. Kaisa seletas, et meil on ju külalistetuba ja ega siis ta ema meid segama hakka, kuid minu kõrvad olid sellele jutule kurdid. Kui üksikuna ämm end ka ei tunneks, ei tähenda see, et tal oleks õigus kolida uue noore pere juurde - abielupaar tahab ikka omavahel olla! Olin vihane ja läksin sel hommikul tööle naist suudlemata.
Kolm kohvrit ja lokirullid
Saabuski see päev, mil ämm meile tuli. Kohvreid oli tal ühe asemel kolm, kuid enese säästmiseks püüdsin ma sellest mitte välja teha. Kui olin rahunenud, mõtlesin, et mis see nädal-paar ära ei oleks, ehk saangi talle tõestada, et olen suurepärane isa ja abikaasa ning tal pole mõtet pidevalt minu kallal võtta. Kusjuures need kaks määratud nädalat möödusid palju rahulikumalt, kui ma oodata oskasin. Eks oli ka asju, mis mind pahandasid — näiteks see, et kui tavaliselt istusime Kaisaga õhtuti kahekesi diivanil, siis nüüd hängis seal pleedi sees mu ämm ja me Kaisaga olime teineteisest kahe meetri kaugusel kõvades tugitoolides. Vannituba ja muid pisiasju ei tasu mainidagi või ehk siiski pisut lihtsat matemaatikat — kui ühel naisel on vannitoas umbes 30 potsikut, siis kahel naisel on neid topelt. Ühtlasi ei saanud ämm aru, et kuna ma pean õigeks ajaks tööle jõudma, siis võiks mul ka hommikul vannitoas eelisõigus olla. Ometi pidin ma igal hommikul, jalad ristis ja lõug habemetüükaid täis, vannitoaukse ees olevat vaipa kulutama, sest proual oli vaja juukseid lokki (ja minu närve krussi) keerata.
Ristikesed kalendris
“Kümme päeva veel, üheksa päeva veel, kaheksa päeva veel…” oli mu mantra sel ajal. Kui aeg üle läks ja juba kolm nädalat täis tiksus, tegin õhtusööki valmistades jutuks, et millal proua oma koju naaseb, kas kassid ei igatse? Ämm elab nimelt üksinda pisut linnast väljas, koos kahe kassiga, keda naaber sel ajal söötmas käis. Kaisa isast lahutas ta juba enne, kui me Kaisaga kohtunudki olime ja isaga enam läbi ei käida. Seepeale kostis ämm: “Oi, aga kas Kaisake siis ei öelnud sulle juba? Ma mõtlesin, et mis ma ikka edasi-tagasi sõitma hakkan iga kord, kui oma lapselast näha tahan.” Mul lõi silme eest mustaks. Sel õhtul oli naisega pikk jutuajamine. Pisarsilmi seletas Kaisa, et ta ei julenud mulle oma ema “kavatsustest” rääkida, sest teadis, kuidas ma reageeriksin. Samas ei tahtnud ta ka oma ema tundeid riivata, oli see ju nii palju abiks olnud. Loomulikult ei tahtnud ma oma naisega tülli minna ja ma ütlesin, et tuleb lihtsalt leida sobiv aeg, et ta “minema ajada”. Olime üpris entusiastlikud, et küll proua peagi ise noortest ära tüdineb.
"Mjäu!"
Möödus kaks kuud. Läksime Kaisaga kaheks päevaks sõprade pulma, ämm jäi pojaga koju (jah, tuleb aus olla, et see oli üks hea asi tema külasviibimise juures — alati oli, kellele last jätta). Lõbutsesime ja veetsime mõnusasti aega, saime puhkust lapsest ja ämmast ning olla ainult omavahel. Kui me pulmast tagasi jõudsime, tabas mind õud. Koridoris jalutas mulle vastu hallivöödiline kass… ja teine seiras mind köögist. “Ma lasin kiisud siia tuua, naaber ei viitsi ju ka lõputult sööta neid,” ütles ämm rõõmsalt mu taldrikusuurustele silmadele. Ta oli küll ka ise vahel kasse külastanud, kuid ööseks alati meile tagasi tulnud. See oli minu jaoks viimane piisk karikas. “Kui sa oma kassidega siit peagi välja ei koli, siis tõstan ma teid ise trepikotta,” ütlesin. Valasin kõik välja, mis minusse nende kuude jooksul kogunenud oli, ämm, mokk töllakil, köögiukse vahel seismas ja Kaisa, laps käes, minu kõrval.
Ämm ja kiisud läksid, Kaisa ja poeg jäid. Nagu ma juba olin öelnud — meil on naisega niivõrd hea klapp ja ta mõistis mind täielikult. Ausalt öeldes oli ta isegi kergendunud, et ma midagi öelda julgesin. Oleks siis nii, et lõpp hea ja kõik hea, kuid sellest sündmusest on möödunud juba poolteist aastat ja mina pole ämma enam rohkem näinud kui tähtsamatel sünnipäevadel. Kaisa käib alati poisiga ise külas, sest ämm ütles isegi sõnad “kui mina pole tema koju oodatud, pole tema ka minu juurde kutsutud”. Loomulikult on kahju, et “pererahu” nõnda rikutud on, kuid öelge, mida teie teinud oleksite?"
*nimed muudetud
