Mehe pihtimus: mul ei ole peret, kas see on karmavõlg selle eest, et isaga suhted katkestasin?

Vastusena meie eilsele loole Isal kulus 25 aastat, et mind üles otsida! Anda talle võimalus või pikalt saata?
kirjutas kommentaator Patukahetsus ka oma mõtlemapaneva loo.

Minu vanemad lahutasid ka praktiliselt minu sünni järel ning ma ei mäleta oma isast mitte midagi. Ema vältis seda teemat aastaid, tädi kippus mind siis, kui ma mingi lollusega hakkama sain hirmutama, et saadab mu isa juurde ja küll too siis mind purjuspäi korralikult läbi nüpeldab.

Teadsin, et ta kippus jooma, nime teadsin ja ka seda, kus maakonnas elab. Aastavahetusteks sai ikka kaarte saadetud, alimente maksis korralikult, paaril korral olid need küll viibinud, kui isa töökohti oli vahetanud. Töötas traktoristina. Kunagi sai ka paar kirja vahetatud, ent need tundusid mulle igavad, peamiselt kirjutas ta oma traktori remondist ning jätsin kirjutamise katki. Kui olin nii 14-15, olid ühe jõulukaardi all 3 nime: isa nimi, ühe naise nimi ning poisi nimi, mis isa omale üsna sarnane. Mõtlesin, et näe, on uue pere loonud ning mul nüüd poolvend, ei hakka teise pere ellu kippuma ning…jätsin kaardisaatmise katki. 

Mõni aasta hiljem saatis isa kirjaga ühe telefoninumbri, et kui soovid rääkida, siis selle kaudu. Paraku oli omal siis telefon mitu kuud rikkis, lisaks tegemist keskkooli lõpetamise ning ülikooli astumisega, samuti oli majas remont ning see kiri kadus kuhugi meelest ja silmist. Mingil ajal, kui olin juba oma elu veidi kindlamatele alustele saanud, käis peast läbi korduvalt mõte, et peaks teda vaatama minema, ent miskipärast mõtlesin, et emale äkki ei meeldi see mõte ning ei teinud sellest juttugi.

2010. aastal lõi mul ette vanus 35 ning tundsin, et olen oma eluga mõnevõrra ummikus: nii vana ja pole veel peret jms ning mõte isa üles otsida tugevnes. Hakkasin siis ka sugupuud uurima ning isapoolsest harust teadis ema vähe, kuna isa vanemad olid juba surnud olnud, näinud oli vaid pilti neist ja teadis nimesid. Kirjutasin e-maili ühele selle valla töötajale, kus teadsin teda viimati olnud ning sain teada, et ta juba 5 aasta eest suri…

Sain kirjas ka paar kontakti ühe tema onupojapoja ning endise ülemusega. Esimene oli elanud tema lähedal, ent viimased aastad polnud nad praktiliselt suhelnud, teise käest sain rohkem infot. Käisin ka rohkem emale peale, kuni ta rääkis kogu loo ära: noore ja naiivsevõitu tüdrukuna oli ta abiellunud esimese sobivana paistnud kandidaadiga, kuna kooli kursusekaaslased järjest olid abiellunud ning küsisid juba, et kas sa meid oma pulma ei kutsugi. Olles ise kasvanud isata, ei tulnud tal pähe mõelda sobivusele, peamine et ei saaks kurja ämma (too oli juba surnud ju) ning välimusel polnud ka viga. Isa olnud selline pigem vaikne ja endassetõmbunud, introvertne (et ta vähe rääkis ja veel hästi aeglaselt, kinnitasid ka need, kelle kontaktid olin saanud) ning kurtnud, et kaotas sõjaväes oleku ajal mõlemad oma vanemad (ta oli väga vanade vanemate ainus laps) ning ei olnud nende matustelegi jõudnud ning emal oli tast ka veidi kahju olnud. Kiiresti plaaniti abielluda, ent ema suguvõsale tundunud isa liiga kehv valik ning kui isa oli veel ema sünnipäeva ära unustanud, püüti ema veenda, et jäta see luuser, väärid paremat. Ema aga abiellus ikkagi ning avastas siis, et ta ei oska nagu abielus olla, ei tea mida majas leiduva mehega peale hakata. Ka olid nad liiga erinevate huvidega: isa jaoks oli traktor kogu tema maailm, sellest võinuks ta pikalt heietada, filmide ja raamatute vastu mingit huvi ei tundnud, ent ema oli vastupidi, agar kinoskäija ja lugeja. Polnud ühiseid huvisid. Kuna ema jäi ka rasedaks, jäi katki mõte minna edasi EPAsse õppima. Juba enne kui ma sündida jõudsin, oli otsustatud, et minnakse lahku, seda küll ema initsiatiivil ning suguvõsa survel, isa olnuks isegi nõus edasi samamoodi tiksuma. Ka üks mu naaber oli paar aastat varem maininud, et mu vanemate lahkuminekus oli perekonnal, eriti tädil olnud küllalt oluline osa, nad polnud isa algusest peale heaks kiitnud ning püüdsid temast vabaneda.

Tädi hirmutustel isa vägivaldsusest polnud alust, isa küll jõi vahel korralikult, ent vägivaldseks ei muutunud kunagi. Nagu tema viimaselt ülemuselt sain teada, oli isa küll väga kinnine, ent kui talle ligi pääsesid, siis avanes kah, nii ka tema ülemus. Isa oli ikka rääkinud, et tal on poeg, keda loodab kunagi näha, ent endise naise perega ühendust võtta ei söanda, kuna mingi hetk side katkes ning enam ei taheta või on mujale kolinud. Ka tema surm oli ilmselt alkoholi tagajärg: ühe joomingu järel leiti ta paar päeva hiljem küllatulnute poolt sealtsamast, kuhu ta oli istuma jäänud…

Poolvenda mul tegelikult polnudki, tegu oli elukaaslasega üsna lühikeseks ajaks ning nimede sarnasus oli juhuslik, kuna poiss pärines naisel varasemast suhtest. Olen oma “poolvennaga” ka neti kaudu suhelnud ning ta ei mäletanud mu isast praktiliselt midagi, kuigi oli tollal umbes kümnene. Ju oli siis NII ajutine suhe… Peale tolle naise oli isal olnud veel kaks naist, kellega kokku elanud. Isa haua kohta on kolmed eri andmed: vallatöötaja sõnul üks kalmistu, sugulase sõnul teine ning ülemuse teada võib ta tuhaurn olla siiani matmata ning ta viimase elukaaslase käes.

Olen viimasel kahel aastal mõelnud, et ju see, et mul pole tekkinud peret, on karmavõlg selle eest, et ise suhted isaga katkestasin ega osanud väärtustada piisavalt, olin harjunud ilma hakkama saama. Ju selline ei tohikski ise isaks saada. Olen ka ise pigem introvert ning saan aru, kui suur pingutus on taas üritada suhelda inimestega, kes tundub, et ei soovi sinuga suhelda, eriti kui sealne pere on pea 100% sinu vastu kah. Ilmselt poleks ma tema asemel julgenud niigi paljut teha.

Miks see kõik välja laduda? Ju tahtmine kuidagi oma süüd kergendada, samas korduvad asjaolude kokkulangevused ning mitteteadmised (kui teadnuks seda, et too pere tal lagunes varsti, poleks suhtlemist ka ehk nii kindlalt lõpetanud) segasid ning üks pidureid ta ülesotsimisele lisaks mõttele et äkki emale ei meeldi (tal polnuks tegelikult midagi selle vastu, tema ju otsis vajadusel kaardi ja ümbrikugi) oli ka see, et ta uuele perele ei pruugi meeldida, et vahele trügin. Seda tean niigi, et oma teismeea lolle otsuseid pole mul võimalik enam mitte mingil moel heaks teha. Võimalik, et kui ma oleks õigel ajal tegutsenud, oleks ta joonud vähem ning elaks siiamaani, praegu oleks ta kuskil 70 ligidal. Ent kuri on juba tehtud ja selle teadmisega pean mina oma elu mööda saatma. Ju olen selle kõik ära teeninud.