"Mida ma ka ei teeks, teismeline tütar sõidab minust üle nagu tank!"

Mida teha teismelise lapsega, kes on kui peast ära keeranud? Kõiki tegusid ei jõua üles lugeda, aga põhilised on koolist popitamine, suitsetamine, alkoholi tarvitamine, kodus mitte ööbimine, poistele enda kaela riputamine, manipuleerimine ja mis põhiline — valetamine. Hulgub ringi ja telefoni vastu ei võta. Ka siis, kui ööseks koju ei jõua. Kardan, et ta paturegister on tegelikult veel suurem.

Mis mina olen teinud? Kui nägin, et asi hakkas käest ära minema, siis rääkisin, rääkisin ja rääkisin lapsega. Kui see ei mõjunud, siis rääkisin veel, aga siis juba ka kurjaga, elust nii halbu kui ka häid näiteid tuues. Olen püüdnud olla mõistev, aga kui kõik mu pingutused on vastu seina tagasi põrganud, siis olen ka karistanud (koduarest, taskurahast ilma jätmine). Mitte midagi ei mõju. Laps sõidab nagu tankiga üle ja nagu ei saaks mitte midagi aru, mida ta valesti teeb. Või et ta üldse valesti teeb.

Ise ta teemat eriti arutada ei viitsi. Mõnikord siiski heidab mulle ette, et ma ei usalda teda. Oleme siis selle usalduseteema omavahel lahti rääkinud, olen talle teinud järeleandmisi ja siis n-ö usaldanud, aga 99,9% juhtudest hiljem avastanud, et ta on seda usaldust kuritarvitanud.

Koolis õpib muidu hästi, kui ta sinna jõuab. Aga praegu, kooliaasta alguses (kus ta on juba jõudnud popitada) on mul halb aimdus, et mida aeg edasi, seda harvemini ta kooli jõuab.

Olen käinud lapsega koos ka psühholoogi juures, et püüda leida lahendust. Pöörates tähelepanu just valetamis- ja manipuleerimiskalduvusele. Psühholoog mitte mingit probleemi ei näinud (kohtumine kestis üks tund (sellest 15 minutit koos minuga) ja üks kord).

Lapsena oli nii hea laps, et paremat on raske soovida. Hetkel on laps 16aastane. Kardan, et tegemist võib olla mingi psüühilise probleemiga. Ootaksin nõuandeid!