Mida tähendab mehe jaoks see, kui ta naine ja laste ema peab tööalaselt palju reisima?
Eesti on ühiskond, kus ikka veel on juurdunud mõttelaad, et väikeste lastega on kodused naised, tõdesin ma hiljuti. Tööle minnakse siis, kui laps on vähemasti 1,5 aastat vana. Kui on, kellele hoida jätta, sest lasteaiad ega hoiud nii väikesi lapsi just rõõmuga ei tervita. Kui laps on väike, siis on lasteaeda viimisega tükk tegemist, sest ta on talviti tihti haige ning peab palju kodus olema. Juba täis kohaga tööl käimine on keeruline, rääkimata siis väljaspool Eestit komandeeringus käimisest. Töökoht on ostnud ju piletid ette ning hommikul ei ole võimalik helistada, et teatada — muutke ümber. Kui rahad on makstud, tuleb minna.
Veel 10 aastat tagasi käisid pikemates komandeeringutes valdavalt mehed. Kuulsin (ja kuulen siianI) sõbrannasid kurtmas, et väga raske on imiku või väikese lapsega üksi kodus olla, kui mees pidevalt ära sõitma peab. Samas, raha on vaja teenida ning lähetused on osa tööst. Veelgi raske on lapsi kasvatada neil paaridel, kus mees pikalt Soomes või muus riigis ehitamas käib.
„Taolise elukorralduse juures pead arvestama, et suure osa aastast oled üksikvanem,” rääkis mu väikelinnas elav sõbranna, kellel väga tore mees ja lapse isa, ent nende peret elatavat tööd ta sealt kandist lihtsalt ei leia. Parim võimalus on mehe jaoks Soome. Seetõttu ei taha nad saada veel ka teist last. Ühega saab naine veel hakkama, aga kahe on üksi raske toime tulla. Eriti, kui nad on haiged ning peab töölt koju jääma.
Samas, komandeeringutes käivad mehed ei ole uudis. Ikka leiab kellegi, kellel sama situatsioon ning saab muresid jagada. Samuti ka abiks olla — koos lastega midagi ette võtta või täiskasvanu seltskonda nautida, kui enda meest parasjagu läheduses ei ole.
Ent komandeeringus käiv ema ei ole ilmselgelt veel tavapärane nähtus, veendusin hiljuti. Minu hea klassivenna naine on väga tubli. Ta on saanud kaks toredat last ning juhib väikest tiimi IT-ettevõttes. Tööga kaasnevad aga lähetused. Mõnikord lausa kolm kuus. Klassivend on mõistev, sest ta näeb, et naine on õnnelik kui tal on tõsiselt võetav karjäär. Samas on ta aga keerulises olukorras kui peab palju lastega kahekesi olema.
„Naistel on igasugused ringkonnad, kus nad siis käivad, kui mees ära, aga minul ei ole eriti kuhugi minna,” kurtis klassivend, kelle sõnul on üksi oleva vanema rollis tavaliselt emad. „Kui tahan lastega kodus olemisest vaheldust, läheme mu vanemate juurde, aga seal ei jõua ka ju kogu aeg käia. Naise vanemad elavad kaugel. Üks variant on minna trenni ning lapsed sinna lastehoidu jätta, aga siis vaadatakse alati pika pilguga, et nagu ma oleks isa, kes ei sokutab oma lapsed kaelast ära, et hoopis hantleid tõsta. Tegelikult on aga asi ju selles, et ka mina ja lapsed tahame pärast tööd ja lasteaeda kodust välja saada, mitte seal teleka ees kükitada. Sõbrad mul nii lastega kodus ei ole, nemad käivad omavahel pigem pubis või kusagil sellistes kohtades, kuhu mina lastega kaasa minna ei saa, ” võttis ta mure kokku. Kui naine lõpuks koju jõudvat, on mees nii närviline, et naisele tundub nagu süüdistataks kogu olukorras teda. Samas polevat see aga hoopis nii, mees olevat uhke oma naise töö ja saavutuste üle. „Naine vahel küsib, et kas ta peaks töökoha vahetama sellise vastu, kus saab rohkem kodus olla. Mina pooldan seda, et ta saaks teha tööalaselt seda, mis teda õnnelikuks teeb. Mina ju saan teha. Samas aga tunnen, et pidevalt lastega üksi olevate isade jaoks ei ole ühiskond veel valmis,” kõneles klassivend. Isegi lasteaias, kus teatakse, et ta on tihti lastega üksi, helistatakse probleemide korral kohe emale, mitte aga talle.
Minul on sellise sõbra ja mehe üle hea meel. Kuigi tal on raske, sest kannab rolli, mida meie ühiskonnas kannavad laias laastus veel siiski naised, püüab ta ometigi anda enda naisele vabadust teha karjääri. Ta ei eelda, et naine peaks ennastohverdavalt kodus olema ning lapsi kantseldama. Ma lihtsalt loodan, et ta ei jää oma mures kauaks üksi ning leiab aja veetmiseks rohkem võimalusi ning isadest mõttekaaslasi ning seltsilisi.
