Prantslase teos räägib nimelt sellest, kas on naljaasi olla lapsevanem, kelle laps on „ebanormaalne”. Ei ole.

Naisteka lugejad, mida arvate teie? Miks vaadatakse viltu ja haletsevalt vanematele, kelle lapsed ei ole ühiskonna mõistes "päris normaalsed?" Kuidas saaksime üle suhtumisest, et puudega lapse vanematesse peab suhtuma haletsuse ja kaastundega? Kuidas õpiksime mõistma, et ka puudega lapsed ja nende vanemad saavad elust rõõmu tunda?

Samuti ootame kogemusi ja arvamusi puuetega laste vanematelt. Kas olete kogenud eelpoolkirjeldatud suhtumist? Kuidas olete kõrvalseisjatele selgitanud, et elu ei ole ainult must ja valge ning te ei tunne häbi ega piinlikkust oma lapsega koos rõõmustades ja tema väikestest edusammudest rõõmu tundes? Mida teha, et ühiskond muutuks sallivamaks ja mõistvamaks?