Miks me ämmasid ei salli?

Naised ja ämmad… aegumatud rivaalid. Üks on mehe esimene naine, kes on teda kasvatanud ja toitnud ning nõu ja jõuga aidanud. Teine on mehe abikaasa, kes ootab mehelt täit tähelepanu ja pühendumist. Nii sikutabki naine meest ühest käest ja ema teisest — see teeb neist kahest naisest kohati suurimad vihavaenlased. Aga miks? Naised jagasid meiega põhjuseid, miks nad soovivad kohati, et nende ämm maamunalt kaoks.

1. Ta arvab, et tunneb oma poega paremini kui mina oma meest

“Olen oma mehega abielus olnud 20 aastat. Ämm kasvatas teda samuti umbes 20 aastat, kui mees koos vanematega elas. Ometi arvab ämm, et tema teab kõige paremini, mida ta pojale tarvis on. Ta ütleb mulle, mida ma tema pojale sünnipäevaks peaksin kinkima ja kuidas õigesti poja lemmikliha küpsetada. See teeb närvi ikka kohutavalt mustaks — olla juba 20 aastat pühendunud suhtes, kuid tegeleda mingi tädiga, kes arvab, et tema 40aastane poeg vajab endiselt emme paitust ja pirukaid.“ — (Maarika, 43)

2. Ta arvab, et oskab mu lapsi kasvatada paremini kui ma ise

“Mul on kolm poega ja ka mu mehel on kaks venda. See oli mu ämmale esimene signaal, et ju on ta määratud ka minu lapsi kasvatama. Kui üks mu lastest peaks haigeks jääma, siis on ta kohe oma “võluravimitega” kohal, mina ei teadvat asjadest midagi, sest vaid rumalad lähevad iga väikse nohu ja köhaga apteeki. Ka laste karistamine on palju tülisid tekitanud, sest mina ei poolda füüsilist karistust, kuid ämma meelest peaks koolist halva hinde toonud lapsele ikka paraja tutaka andma… ” (Maarika, 43)

3. Ta planeerib mu aega minu eest!

“Mu tütre sünnipäev sattub alati samale nädalavahetusele ämma omaga, niisiis tuleb leida kompromiss, kelle oma pidada laupäeval ja kelle oma pühapäeval. Selle asemel, et minuga kokku leppida, otsustab ämm alati ise, millal tema kodus on ja millal tal on aega külalisi vastu võtta — meie oodaku viimase hetkeni, et oma tuttavatele öelda, kas ootame neid siis külla homme või ülehomme. See ajab kohutavalt närvi — KUI raske on varem kokku leppida!? Miks on tarvis end tähtsaks teha ja teisi enda järel ootama panna?” (Liina, 36)

4. Poja kodu = tema kodu

“Minu ämmal on arusaam, et kuna meie kodu on ostetud tema poja rahadega ja tema kasvatas oma poja üldse nii tubliks ja targaks, et seda raha teenida, siis kuulub see kodu ka temale. Niisiis kutsub ta end pidevalt ise külla ja siis on loomulikult iseenesestmõistetav, et meie poeg magab põrandal ja vanaema tema voodis. Meie poeg on juba 12aastane, mis tähendab, et ta on teismeline ja vajab oma privaatsust ja ruumi, kuid siis tuleb oma kottidega üks vanamutt ja ütleb, et poiss, kobi “ahju peale”, ma tahan nüüd puhata!? Ja katsugu ma ainult seda kellelgi ette heita — ausõna, tema iseloomu juures on targem järele anda ja need mõned korrad aastas üle elada, kui suurt tüli tekitada… ” (Jana, 39)

5. Ta planeerib endale ise lapselapsi

Olen sünnitanud poja ja tütre ning ausalt öeldes pole mul ega mu mehel soovi rohkem lapsi saada. Tahame kaks last suureks kasvatada ja siis koos ühist elu edasi nautida. Ämm aga leiab, et ühes korralikus peres peaks vähemalt kolm last olema. Iga jumala kord, kui meil on sugulastega ühine koosiviibimine, poetab ta mokaotsast, et millal siis lapselapsi oodata on? Vabandust, aga see kui sina tootsid beebisid nagu vabrik, ei tähenda, et ka mina samamoodi tahan toimida…” (Jana, 39)

6. Ta käib külas valgete kinnastega

“Okei, tegelikult ei ole mu ämmal valgeid kindaid, et kaminasimsilt ja riiuliservalt tolmu kontrollida, kuid vahel näeb see jube sedamoodi välja küll… “Miks see vaip niimoodi rullikeeratult diivani tagant välja peab vahtima?” “Millal te need jõulutuled akna küljest maha võtate?” “Miks te õuest tulles koera käppasid ei puhasta?” Hulluks ajab! See on minu kodu ja ma tean ise, kuidas siin olla… Mina olen enda kodu perenaine, tema enda oma. Kui palju jultumust peab inimesel olema, et minna teiste kodudesse ütlema, mis seal kõik valesti on?” (Marju, 28)