Miks me oma vanemaid ei mõista ja mida teha, et nendega paremini läbi saada?
Mida me võiksime teha, et mõista oma vanemaid?
Eelkõige tuleks püüda tundma õppida nende elu. Nende kasvatuse iseärasusi, nende omavahelisi suhteid, töö üksikasju, nende võite ja kaotusi väljaspool pereringi — kõike, millest koosneb inimese elu. See pole sugugi lihtne, sest meie jaoks on meie vanemad eelkõige isa ja ema. Mõista neid, tähendab näha neid kõige erinevamates rollides, mitte üksnes vanematena.
Avastades neis isiksused koos nende huvide ja soovidega, mis pole seotud meie eluga, võime mõista nende loomust, isegi seda, mis meile ei meeldi või lausa vihastab.
Võtta neid sellistena, nagu nad on, tähendab lõpetada tahtmine, et nad oleksid teistsugused
Just nii tulekski neisse suhtuda. Loobumine vanemate ideaalkujust, sellisest, millist me tahaksime omada, võimaldab neid näha reaalsetena. Ent see protsess pole alati seotud taasühinemisega. Vahel juhtub ka nii, et inimene võib võtta oma vanemaid sellistena, nagu nad just on, vaid juhul, kui kohtub nendega äärmiselt harva või siis juhtub see paraku alles pärast vanemate surma.
Kas on olemas teatud eluperiood, mil oleme rohkem valmis oma suhtumist nendesse muutma?
Selliseid perioode võib olla mitu. Elu jooksul muutume sageli meie ise ja muutuvad ka meie vanemad. Seda on võimatu teha vaid varases lapsepõlves, sest väikelapsel pole asja vanemate elu selliste seikadega, millel pole otsest sidet temaga. Paljud meist hakkavad oma vanematesse lojaalsemalt suhtuma pärast seda, kui põrkavad ise kokku eluraskustega. Ning siis võib saabuda mõistmine: „Vaat, mida tundis ema, kui soovitas mulle seda”. Ent nii ei juhtu mitte alati. Sageli tekib täiskasvanud lastel suhtumises oma veelgi täiskasvanumatesse vanematesse ärritus, kui need elavad oma elu omatahtsi.
Tuleks endalt küsida: miks ma niiviisi ärritun? Ehk sellepärast, et mul on tunne, et hoolitsen nende eest liiga vähe, ei pööra neile küllalt tähelepanu?
Paljud meist heidavad vanematele ette, et nad pole just sellised, millistena meie tahaksime neid näha. Üritame kangekaelselt neid muuta. Me nõuame vanematelt tegelikult rohkem, kui nad suudavad meile anda — rohkem armastust, rohkem kaitset, rohkem mõistust, rohkem originaalsust …
Miks me neid süüdistame?
Süüdistuste periood on sageli esimene etapp teel mõistmisele. See on aeg, mil me mõtleme meile osaks saanud solvumistele. Ühtedele meist on raske seda tunnet väljendada, kuna neile on lapsest saadik sisendatud austavat suhtumist vanematesse. Teistele aga püüdsid vanemad kinkida õnneliku lapsepõlve, ning nüüd on ebamugav neile midagi ette heita. Ent igal juhul, olles solvunud vanemate peale, peame me nendega sisemisi dialooge ning see tähendab, et asi polegi nii hull.
Kas tasub oma etteheiteid vanematele otse välja öelda?
Eelkõige tuleks küsida endalt: miks ma tahan seda teha? Kas loodan, et nad mõistavad siis mind paremini või tahan, et nad tunneksid end süüdlastena või siis tunneksid samasugust valu kui mina?
Tuleb endale anda aus vastus küsimusele: kas selline jutuajamine parandab meie suhteid? Ning alles siis võiks otsustada. Vahel on targem selle asemel, et oma viha pritsida otse vanemate peale välja, panna see paberile kirja või jutustada psühholoogile.
Väga sageli ihkame vaid tähelepanu ning suuname oma etteheited vanemliku armastuse poole. Me loodame, et meid mõistetakse ja aidatakse. Solvume paljuski seetõttu, et keeldume tunnistamast, et nad on tavalised inimesed. Võttes neid sellistena, nagu nad on, loobume oma ideaalidest. See on sarnane tundele, kui me esimest korda mõistame, et jõuluvana ei olegi olemas, et teises inimeses (partneris, lapses, isas või emas) on jooni, mis on meile võõrad. Ning vaid siis, kui me ei ürita enam oma vanemaid ümber kasvatada, muutume ise täiskasvanuks.
Kas sel moel me eraldume neist?
Jah ja ei. Nooruses teeme palju selleks, et mitte sarnaneda oma vanematele. Teadvustamine, et ma pole mitte ainult „õunapuu õun”, vaid iseseisev puu, olgu või samast aiast, jõuab meieni sageli alles siis, kui me mõistame, kui väga sarnaneme oma vanematele …
Ning kui me suudame sellele mõelda ilma ebameeldivate tunneteta, aga ka ilma uhkuseta, kui me mõistame, et kogu sarnasuse juures oleme me kõik siiski eraldiolevad isiksused, on kätte jõudnud hetk, mil oleme valmis nendega leppima. Süüdistuste perioodile järgneb ümberhindamiste periood — me teadvustame endale head ja halba, võtame arvesse nüansse, märkame pehmendavaid asjaolusid.
Vahel ladestuvad need protsessid üksteise peale — me süüdistame ja andestame, seejärel süüdistame jälle. Meie mälu seab tasapisi „korra majja” meie minevikus, pehmendab valulikke mälestusi ning annab uued varjundid helgetele. See on märkamatu töö, mida me teeme osaliselt teadvustatult, osaliselt mitte, ning see on seotud meie oskusega ümber lülituda.
Kuidas aru saada, et oleme oma vanematega leppinud?
Sageli mõistame seda lihtsalt ühel päeval, kui tunneme, et meil on hakanud kergem, me ei ärritu enam, tunneme end vabamalt ja enesekindlamalt. Kannatused kaovad kusagile ning me mõtleme oma vanematele õrnusega.
