Miks vaadatakse koos väikeste lastega täiskasvanutele mõeldud suhtesaateid ja dokfilme?
Tunnistan kohe ausalt, et ka meie peres ei ole televiisori vaatamisega alati kõik libedalt läinud. Kui lapsed olid päris pisikesed, lubasime neil hommikul multifilme vaadata. Mingil hetkel avastasime, et paarist multikast on saanud kaaslane terveks hommikuks. Lapsed kõõritasid enne lasteaeda minekut pudrukausi kohalt multikaid vaatama nii, et silmad pahupidi. Ja tavaliselt vaadati ikka selliseid, kus mingid suured kollid tegid kärtsu, mürtsu ja plahvatusi. Kui vanem poiss jäi multifilmi nii vaatama, et silmad tardunud ja lusikas suus, sain aru, et midagi tuleb ette võtta.
Tagantjärele mõeldes olime ehk muudatuste läbi viimisel natuke radikaalsed. Lubasime neil üleöö multikat ainult siis, kui enne lasteaeda minekut aega üle jääb. Ja nagu kõik teavad, enne lasteaeda minekut ei jää peaaegu kunagi aega üle. Oi seda kisa ja karjumist, mis esimestel päevadel oli, kuid meie soov mehega jäi peale ning paari nädala pärast lapsed enam hommikuti multikat ei nõudnud.
Veel otsustasime, et nii pikki multifilme kui ka lastele mõeldud filme vaatame koos perega. See võimaldas meil lastele seletada, et mis on päris ja mis mitte. Samuti ka aru saada, et mis maailmas nemad elavad ja miks mõned multikategelastest mänguasjad neile olulised on.
Juba paar aastat elame nii, et kodus ja kinos vaatame filme koos terve perega. Lisaks ka mõned peresaated näiteks nagu laulusaade ja näosaade.
Täiskasvanute saateid vaatame pärast nende uneaega ja või järelvaatamisest, kui selleks üldse aega jääb. Ja samas, kui aus olla, siis ega pärast kõiki neid lastega vaadatud saateid ei tahagi midagi vaadata. Ega kogu elu saa ka ekraanide taga veeta.
Suur oli aga minu üllatus, kui mu tütre teises klassis käiv sõbranna jõulude paiku külas käis ning tahtis minuga väga vestelda teemal sünnitus ning pulmad. Pulmateemast sain tegelikult aru, sest iga väike 8-aastane tüdruk unistab pulmapäevast. Et ta kõnnib kaunis valges kleidis, loor peas — see on ju nagu oleks printsess. Samas, milleks nii vana laps muretseb sünnituse ja pulmade pärast? Kui temalt seda küsisin, siis tüdruk ütles, et vaatasid koos emaga saadet „Üks päev minu elus“, ja seal räägiti naisest, kes pidi pulmapäeval sünnitama minema ja see kõik oli väga kole. Ja tema nii ei tahaks. Lisaks uuris ta, ega mina ei pidanud oma pulmapäeval lapsi sünnitama minema. Selgitasin talle, et päris nii need asjad ka ei käi, et laps hakkab suvalisel ajal sündima. Selliseid asju saab ikka ette planeerida. Emad teavad, et millal lapsed umbes sünnivad ning kui soovivad, siis planeerivad pulmad mõnele teisele ajale.
Hiljem olen palju mõelnud, et miks küll vanemad sellist asja koos nii väikese lapsega televiisorist vaatavad? Miks nad panevad lapse olukorda, kus ta peab mõtisklema teemade üle, mis talle ilmselgelt veel liiga keerulised? Mitte et ma arvaks, et lapsed peavad vati sees ja reaalsest elust eemal kasvama, aga kas nad peavad seda vaatama televiisorist?? Igas taolises saates on ju kõik probleemid võimendatud ja esitletud probleemse nurga alt. Et vaatajal oleks huvitav ja pärast veel kõneainetki.
Ma küll väldin suurema osa ajast teiste vanemate õpetamist, kuid arvan, et mõnel juhul tuleb inimesed siiski maa peale tuua ja mõned probleemkohad kätte juhatada. Siit ka minu soovitus: ärge vaadake koos lastega saateid, milleks nad veel valmis ei ole! Las neile jääb nende lapsepõlv ning eakohased teemad. Tehke oma lastega parem koos midagi põnevat. Või kui tõesti peab televiisorit vaatama, siis valige eakohased saated. Teie lastel on aega mõtiskleda lahkuminekute, pulmade, matuste ja muude täiskasvanu maailma kuuluvate teemade üle aastakümneid! Ent laste fantaasiarikast maailma on neile aega antud nautida vähe. Ärge täitke seda siis juba murekoormaga!
