Miks vanaema juures pannkookide söömine niivõrd tähtis on?
“Eakamad inimesed on näinud palju rohkem sündmusi ja meie ühiskonnas ka erinevaid riigikordasid ja hoiakuid. Nad on näinud, mismoodi võib elu lühikese aja jooksul väga drastiliselt muutuda. Vanavanemad saavad teha suure heateo oma lastelastele neid mälestusi jagades, sest neil on, mida jagada.”
Aeg on väärtus
Üks hindamatu asi, mida lapselapsele anda saab, on temale pühendatud aeg. Paljud meist meenutavad tänutundega, kuidas vanaema juures sai söödud kuhjade kaupa pannkooke või koduseid kotlette. Alatiseks jäävad meelde vanavanamatega ühised kaardimänguõhtud, kalal- või teatriskäigud. Heal vanaemal ja vanaisal on alati aega ära kuulata pisikese järeltulija lasteaias õpitud laulud, plaksutada tema tantsu vaadates või lugeda kasvõi kümme korda järjest Punamütsikese muinasjuttu.
Anneli Salk toonitab, et koosolemise aja võimaldab täielikult lapsele pühendada tõsiasi, et vanavanemana on palju rohkem vabadust ja vähem vastutust, kui oli ema-isa rollis. Vanaema või vanaisa ei pea üldjuhul muretsema, millisesse kooli laps panna või kus tema sünnipäeva pidada. “Ema tunneb oluliselt suuremat vastutust. Ema on ka see, kes piirab ja käsib, aga vanaema on pigem nagu hea haldjas. Kui vanemad alles ehitavad oma materiaalset elu üles, on neil sageli üheaegselt käsil nii töö kui ka õpingud, siis traditsiooniliselt on vanavanematel nendega võrreldes palju rohkem aega.”
Vanaema on emast kannatlikum
Mõistagi on lapse arengus tähtsad nii vanemad kui ka vanavanemad. Vanemal põlvkonnal on olnud aega järele mõelda, millised vanemad nad olid, ning lastelastega suheldes saavad nad nagu võimaluse küpsemalt suhelda.
“Tavaliselt tahavad vanavanemad vältida vigu, mida nad oma lapsi kasvatades tegid, ning soovivad olla paremad inimesed. See võib väljenduda kasvõi pisiasjades — ei ärrituta lapse lõputute küsimuste peale,” täpsustab Anneli Salk. “Ema ja vanaema rollil on psühholoogiline erinevus: mõlemad kasvatavad last hoole ja armastusega, kuid ootused endale ja (lapse)lapsele on erinevad. Kui on esmased lapsevanemakogemused, siis esitatakse tihti endale suuremaid nõudmisi ning laste kasvatamisel ollakse pigem kärsitud.
Pedagoogikas öeldakse, et kasvatus on pikaajaline protsess ning selle mõju on märgata alles mõne aja pärast. Vanemad aga tahavad tulemusi näha kohe. Lapsed on oma elurütmi poolest rohkem “kestvas olevikus”, ning kui vanavanem oskab rahulikult lihtsalt olemas olla, saab laps ellu kaasa tunde, et elamiseks on aega küll.”
