Miks vanemad ei suuda lapsest alati lahti lasta
Võib arvata, et tänapäeval ei saa enam vanemad keelata lastel peret luua, nii nagu see varematel aegadel oli. Kuidas nad seda siis nüüd ikkagi suudavad? Või on see lihtsalt täiskasvanud hädavareste eneseõigustus, kes kõik oma ebaõnnestumised ema ja isa kaela veeretavad?
Muide, ega süüdistused ei aita. Tähtsam on endale selgeks teha, mis toimub. Miks vanemad nii käituvad? Miks nad ei taha, et nende järeltulijad täiskasvanuks saaksid ning oma pere looksid?
Tühja pesa sündroom
Kui täiskasvanud lapsed lahkuvad isamajast, jäävad vananevad abikaasad üksi. Nad peavad uut moodi oma suhted korraldama, vahel ka lausa meelde tuletama juba ammu unustatud mehe ja naise rolle. Nende isikliku tähtsuse tunnetamine võib järsult langeda, kuna laps ei vaja neid enam nii palju.
Tühja pesa sündroom on tegelikult kriis, mis puudutab praktiliselt kogu perekonda.
Miks siis ühed vanemad lubavad oma lapsi täiskasvanu ellu, teised aga takistavad seda protsessi igati?
Probleem tekib siis, kui lapsed hakkavad etendama rolle näitemängus, kus kogu perekond „püsib“ üksnes nende najal. Laps kasvab ning teda kasvatatakse mitte tema ja tema tulevase mehe jaoks, vaid „nende“, s.o vanemate jaoks. Vanemad eeldavad, et lapsed jäävad nende kõrvale ning hakkavad oma elu nende ümber ehitama. Miks? Aga sellepärast, et laste osaluseta tulevad ilmsiks vanemate endi üpriski tõsised probleemid, mis nõuavad lahendamist.
Abikaasade suhted võivad olla kaugel ideaalsetest ning sel juhul püüavad nad mõlemad või üks nendest end laste abil teostada. Kogu armastuse, mis peaks olema mehele suunatud, annab ema pojale. Ta ootab teda kärsitult koolist või ülikoolist koju, räägib talle kõigest — suhetest sugulaste ja isaga. Poeg hoolitseb ema eest ning püüab tema elu kergendada. Laps astub mehe kohale ning võtab enda kanda oma õlgade jaoks liiga raske vastutuse. Mis juhtub, kui poeg tahab oma perekonda looma hakata? Ema suhtub sellesse kui tema reetmisse. Poeg täitis ju sümboolselt mehe rolli — ja äkki leidis ta, endale „teise“…
Ohtlikud ühendused
Perekonnas võivad tekkida vertikaalsed ja horisontaalsed ühendused või siis koalitsioonid vanemate või laste vahel. Horisontaalsed seosed (mees ja naine; vend ja õde) on vägagi produktiivsed. Vanemad otsustavad ühiselt, kuidas lapsi kasvatada, mille eest karistada, mille eest kiita. Isegi, kui lapsed ühinevad, et koos ulakusi teha, võib see nende arengule hästi mõjuda. Vertikaalsed ühendused on põlvkondadevahelised. Näiteks isa ja poja ühisrinne ema vastu (ja üldse kõikide naiste vastu, sest „nad on ju rumalad“).
Taolised reeglid säilivad mitte ainult kitsalt ühe pere, vaid niinimetatud laiendatud pere raames. Kui naise vanemad on mehe vastu, naine aga hoiab emotsionaalselt ikkagi mehe poole, siis selline konflikt noori eriti ei ohusta. Kui aga naine käib ema lõa otsas ning on temaga koalitsioonis oma mehe vastu (olgugi et mitte alati, vaid üksnes tülide käigus), siis võib ämm tõesti hävitada pere ning „võtta oma tütre tagasi“.
Tavaliselt püüavad vanemad takistada lapsi oma elu loomast, kui selle tagajärjel nende endi elu hakkab õmblustest kärisema, nad kaotavad selle tulemusel iseseisvuse ning langevad psühholoogilises mõttes sõltuvusse oma lastest. Näiteks on nad pidevalt konfliktsed, kuid ühinevad, kui on vaja lapse eest hoolt kanda.
Mõjutamise jõud
Vanemlikud hoiakud võivad kinnitada:
1. Mehed (naised) toovad vaid häda kaela.
2. Meest (naist) võib vahetada, ema on sul aga vaid üks.
3. Keegi ei armasta sind nii nagu su vanemad (ära usalda teisi).
4. Sa oled paremat väärt (mitte ükski mees (naine) pole sinu vääriline).
5. Lähed mehele ja sünnitad lapse — võid iseenda unustada.
Sageli ei teadvustatagi neid hoiakuid endale, ometi käituvad inimesed nendest lähtuvalt. Tihtipeale ei leia naised endale meest, kuna „väärilised mehed on kadunud“. Ning viljatud otsingud lõpetatakse, sest sellist meest polegi olemas, on vaid olematu ideaal.
On ka hoiakuid, mis esialgu näivad lausa soovitusena luua perekond: „Kui sa lõpuks naise võtad, siis võin rahulikult surra“. Kui aga öeldu mõttesse süüvida, võib tõlgendus kõlada lausa ähvardusena: „Kui sa abiellud, siis ma suren“. Fraasid nagu: „Ma andsin sulle kogu oma elu, sina aga…“ tekitavad lastes suure süü ning moraalse võlatunde. Täiskasvanud inimestel on raske nendest hoiakutest üle astuda ning oma perekonda looma asuda. Nad jäävadki tundma, et peavad oma vanemaid teenima.
Sageli kasutavad vanemad veelgi tugevamaid võtteid, et takistada oma lapsi abiellumast. Nendeks on kriitika, surve ja manitsussõnad.
Mida siis teha?
Kui siis lõpuks saabub arusaam, et vanemad mõjutavad oma laste elu, tahaks neid kõiges süüdistada, öelda välja kõik, mis hingele kogunenud ning lõpetada nendega suhtlemine sootuks. Palju keerulisem on mõista, et vanemad ei suutnud millegipärast teisiti käituda. Selgub, et kuri ämm lihtsalt kardab oma last kaotada, kuna ta ei tea, kuidas ilma temata edasi elada.
Mõistmine, et vanemad on ju needsamad inimesed, kelle varjus sa kasvasid, aitab omal moel nende mõju alt vabaneda. Lapse jaoks on ema ja isa jumalasarnased, kes kõike võivad. Kuid just täiskasvanud inimene saab neisse suhtuda kui tavalistesse inimestesse, näha nõrkusi ning suhtuda nende vigadesse rahulikul moel.
Sama tähtis on ka eraldada oma elu vanemate omast, näha neid eraldiseisvatena. Kõige keerulisem on vältida langemist lapseliku sõltuvuse rolli kriiside ajal. Näiteks konfliktide puhul partneriga. Just sellistes olukordades peab inimene tõestama, et ta on juba täiskasvanu ning iseseisev. See ei tähenda veel sugugi, et ei tohiks oma probleeme vanematega arutada. Tähtis on vaid mitte ühineda nendega mehe või naise vastu. Oma raskustest tuleb siiski endal jagu saada.
Allikas: Psihologija
