Milline lasteraamat mahub kingikotti
Väiksematele lugejatele või kuulajatele meeldivad lood, mille tegelasteks on tavalised lapsed. Kui ümbrus ja tegevus on sarnane nende enda maailmaga, tekib mõnusaid äratundmismomente. Väga olulisel kohal on pildid.
Näiteks Kertu Saksa “Maia lood” on raamat väikestele tüdrukutele. Kolmeaastane Maia käib lasteaias ja sündmused, mis tema elus ette tulevad, on tuttavad paljudele samaealistele: sünnipäev, haige olemine, printsessivaimustus, ema huulepulga kasutamine, teleri vaatamine ja õues käimine kuuluvad iga temavanuse piiga menüüsse. Lood on ka ettelugemiseks sobiva pikkusega.
Ilmar Tomuski “Tere, Volli!” on ehtne “poistekas” (mis ei tähenda, et see sobiks ainult poistele). Volli on indigolapse-tüüpi tegelane, kel on lennukad ideed ja ootamatud lahendused ning kelle headest kavatsustest kasvavad välja pahandusemõõtu teod. Pahanduse mõõde on loomulikult asjas sees vanemate inimeste arvates, Volli arvates on lahe olla näiteks grillkana ja kleepida enda külge sulepadjast välja kistud suled.
Kindel laste lemmikraamat on Andrus Kivirähki “Kaelkirjak”, millest ilmub juba kolmas trükk. Seekordne on varustatud kohe hästi värviliste illustratsioonidega Heiki Ernitsalt. Raamat räägib väiksest tüdrukust Kaist, kes sõbrustab kõhuuss Tõnisega ja vaatab aknast kraanasid. Või siis hoopis kaelkirjakuid?
Huvitav raamat on väikelastele mõeldud Triin Ojari “Suur must koer. Suur must pini”. Siin on jutud nii eesti kui ka võru keeles ja peategelaseks on suur must koer. Võrukeelsed tekstid ei jookse mööda külge maha ka keelt mitte oskaval lapsel. Pigem avardab see arusaama keelest ja selle võimalustest.
Kui lapsed juba ise lugeda armastavad, on hea neile kätte pista mõni põnev lugu. Soome kirjanikest õdede Sinikka ja Tiina Nopola Heinakübara ja Viltsussi lood on tuntud mitmel pool maailmas. Õdede kolmandas eestikeelses raamatus “Heinakübar, Viltsuss ja vaar” saabub neile maale külla vaar, kelle külaskäik põhjustab elumuutusi kogu peres.
Parajal määral muhedust ja huumorit on Christian Bieneki raamatus “Ülemnuuskur Osvald ja kilekotijõuk”, mis sobib juba veidi vanemale lugejale. Ka neljajalgse eradetektiivi ülemnuuskur Osvaldiga kohtuvad Eesti lapsed juba teist korda. Seekord tuleb tal tegemist teha röövlibandega, mille liikmed kasutavad enda varjamiseks pähe tõmmatud kilekotti.
Tore lugu unistuste täide minemisest on Reet Palise “Notsu Norbert ja Tähetäpi mudaravila”. See raamat räägib ka sellest, et unistuste täideminekuks peab ise vaeva nägema, ja sellest, kui tore on koos tegutsemine ja sõbrad.
Isale Nukitsamees
Eelkõige poisslugejale pakuvad põnevaid seiklusi Jaan Tangsoo “Kotermann Juko imeline reis läbi Eestimaa” ja Jon Scieszka “Aardekirstul kolm teist meest”. Kotermanni-raamat räägib ajast, mil praeguste vanaisade vanaisad olid veel väikesed ja maailmameredel sõitis ringi suur ja ilus laev Birgitta, millel oli hea laevahaldjas Juko. Ameerika kirjaniku Jon Scieszka raamat räägib kolmest poisist, võlukunstist ning ajas rändamisest. Mõlemas raamatus on piisav annus ajalooromantikat, põnevaid lugusid ja laevadega mööda merd sõitmist.
Suuremate kingikotti sobib pista mõni “noortekas”. Silm tasub peal hoida Tänapäeva kirjastuse noorteraamatute sarjal, kus sel sügisel on ilmunud Barbi Katrin Lõhmuse “Imesid juhtub harva” ning Ruth Vasseli “Sukk ja saabas”. Seevastu Aidi Valliku “Mis sinuga juhtus, Ann?” on kindlasti hädavajalik neile, kel on kaks varasemat Anni raamatut loetud. Siiri Laidlalt on ilmunud noortejutt “Pärnaõietee II ehk järg eelmisel aastal ilmunud raamatule.
Kui lastele on raamatud kingikotti pistetud, võiks mõni teos pudeneda ka vanemate kingikotti. Ema võiks isale kinkida näiteks Charles Perrault’ “Muinasjutud”, mis on uhke ja esinduslik kogu vanu prantsuse muinasjutte. Isalt emale võiks olla jälle mõni klassika uustrükk, näiteks Oskar Lutsu “Nukitsamees”, Eno Raua “Naksitrallid” või Gerald Durrelli “Minu pere ja muud loomad”.
Selliseid teoseid on mõnus lastele ja kogu perele õhtuti ette lugeda. Vanad head lood saavad sillaks põlvkondade vahel. Mõnusat jõululugemist!
