Minu elu suurim väärtus on vanaema õpetussõnad
Noil aegadel oli kombeks kõike varuga osta. Neidsamu varusid pean mina nüüd sorteerima - mis on ära lagunenud, mis lihtsalt äärmiselt tolmune. Samas on ka korralikke kangaid ja raamatuid, mida ma kavatsen ära anda. See protsess võtab aega, ent on väga oluline, sest et mul on ruumi vaja. Ei taha ju vanu moestläinud kardinaid lõpmatuseni hoida. Lastele ei kavatse ma ka rämpsu pärandada.
Minu ema, kes on oma aja laps, ei taha leppida minu äraviskamisaktsiooniga. Paraku elan ma nüüd oma elu ning tema iganenud tarbimisharjumused mind keelata ei saa. Ma ei näe mõtet kappide täistoppimisel ning vanade serviiside imetlemisel. Probleem pole minu lugupidamatuses, vaid sügavas teadmises, et mul pole vaja kolmekümmet eri tassi, sekka paar suhkrutoosi.
Ema on teisel ajal kasvanud, tema ei mõista seda. Mina teda omakorda hukka ei mõista. Paar aastakümmet tagasi oli nii lihtsalt kombeks. Mentaliteedid on visad kaduma. Tolla olid paljud popid ning ihaldusväärsed riided defitisiit. Kõike hangiti tutvuste kaudu ning inimesed olid sama edevad ja ahned nagu tänapäevalgi. Minu arvates on kurb, et minevikust ei osata lahti lasta ning nautida seda, mis on olemas antud hetkel. Muuseumis on väga keeruline elada. Väriseda iga nipsasjakese pärast, mis on vanem kui viisteist aastat, on minu jaoks enesepiinamine. Ent igaühele oma. Keelata-käskida ei tohi, Eesti on vaba riik ning meil on iseseisva mõtlemisega kodanikud.
On olemas ka teine tarbimisäärmus, mida kõige selgemalt kujutab tänapäeva Ameerika ühiskond. Kõike on külluses. Kõik on kättesaadav ja soodne. Nii mitmedki tooted on mõeldud ühekordseks kasutamiseks. Läheb mustaks, siis visatakse ära. Läheb rikki, viiakse prügimäele. Poest saab ju uue, milleks ennast parandamise või puhastamisega vaevata? Nii tekivadki tohutusuured prügimäed, millest on keeruline lahti saada. Säärane minnalaskev suhtumine mulle samuti ei sümpatiseeri.
Minu meelest on kohutav, kuidas raisatakse ressursse inimese laiskuse ja lolluse tõttu. Muidugi on nii mugav elada, aga kes tagajärgede eest vastutab? Kes selle risuhunniku ära koristab, on paraku teadmata. Nõukogude ajal üleskasvanud inimesele oleks ääretu piin vaadata taolist laristamist. Ära visata kleit lihtsalt sellepärast, et sinna tekkis auk, on mõeldamatu. Milline häbiväärne raiskamine. “Augud on parandatavad, õmmelda tuleb osata. Mõistuse kaotasid ära?”, ütleks minu ema, kes on sündinud 1964. aastal ning pole elu sees ühtegi nööpi ära visanud. Tõmblukku ka mitte, neid läheb alati vaja.
Kolmas moodus, kuidas tarbida on minu lemmik. Pean silmas taaskasutust. Samuti isetegemist ja meisterdamist. Tänu oma vanaemale, kelle juures ma oma lapsepõlves elasin, olen ma mitmete roheliste ideede pooldaja. Vanaema Elviira õpetas mulle õmblemist, tikkimist, heegeldamist, kudumist, söögivalmistamist ning ka haamri ja kirve kasutamist. Nende oskuste eest olen ma talle elu lõpuni tänulik, sest et need on andnud mulle võimaluse ükskõik mis vahenditega midagi teha või välja nuputada.
Vanaema oli ka väga säästlik. Ta ei visanud kunagi midagi ära, ta tegi ümber nii, kuidas oskas. Samuti polnud talle tarvis peent kosmeetikat, et võluv välja näha. Pestud ihust ja naeratusest piisas. Minu vanaema oli väga tark ja kaval naine. Ta oskas kõike serveerida uue ja moodsana, mis sest, et see oli vanadest kaltsudest kokku õmmeldud. Selle naise optimism oli äärmiselt nakkav. Tal polnud palju vaja, et ellu jääda. Vanaemale piisas ajudest ning osavatest kätest.
Vastuseks Sokratese lausele, võin ma täpselt öelda, mida ma ei vaja. Ma ei vaja arvutit, televiisorit, elektrit, firmariideid, kallist toitu, iluasjakesi, mida turul odavalt müüakse, hamburgereid ja Coca-colat samuti ei vaja ning mitmeid muid tänapäeva ühiskonna hüvesid. Mul ei ole kõike seda vaja. Muidugi mulle meeldib mu arvuti ja Elioni kiire internet, aga tegelikkuses see pigem pidurdab mu elu.
Peaks rohkem värskes õhus aega veetma. Samas on olemas kindlaid asju, milleta ma elada ei saa. Nendeks on kõik minu vanaema õpetused ja enda elukogemus. Samuti tugev soov elus hakkama saada. “Et elus õnnelik olla, tuleb vabastada oma vaim muredest, oma süda vihkamisest, loota vähem ning rohkem anda.” (Anon). Nii lihtne see ongi.
