Minu laps on parem kui sinu oma
"Oi, see on küll halvasti," vastab teie peatne-endine-sõber. Te aimate halba. "Meie oma on maganud hommikuni välja sünnitusmajast koju tulekust saadik. Ta ei tee piuksugi. Me saame abikaasaga nautida vaikset gourmet-õhtusööki, kuna ta läheb voodisse täpselt kell 18.30."
Te manate näole võltsnaeratuse, ihates samas talle vastu sääri virutada. "No see on ju suurepärane. See on üsna ebatavaline … et laps kogu öö magab … ja gourmet-õhtusöögid, küll teil veab," kommenteerite te selle asemel.
"Tegelikult mitte kuigi ebatavaline," jätkab teie nüüd-juba-põlatud kolleeg väsimatult. "On tehtud mitmeid uurimusi, mis näitavad, et kui vanemad rakendavad distsipliini beebi esimestest elupäevadest peale, magab laps öö läbi."
Näppides plekki oma pluusil, mille teie imik tegi röhitsedes või süljates, mõtlete te, kuidas mõjusat tagasilööki anda. Aga teie pea on tühi. Tegelikult viibite te otsekui vines tänu silmamunale, kes teid une ajal ribidesse peksab. Te ei saa enam aru, miks te seda vestlust üldse alustasite. "Oihh, kas mu telefon heliseb?" luiskate te ning kiirustate minema.
Kuidas te ka ei püüa seda vältida ning suhtuda asjasse täiskasvanulikult, tegelikult ei ole teil pääsu. Sellised asjad võivad juhtuda tööl, perekondlikel koosviibimistel, mänguplatsidel. See on lapsevanemate salajane mantra: "Minu laps on parem kui sinu oma." Ja mis veel hullem: "Tegelikult tegin mina temast hea lapse, kuna ma olen maailma kõige parem lapsevanem."
"Sõda ja rahu" 5-aastaselt
Teie vestlus teise samavanuse lapse vanemaga algab pisiasjadest. Te alustate seda kõige paremate kavatsustega, vähemalt nii te arvate. Te ei räägiks kunagi sõbrale, et tema laps on kõige kohmakam pisilaps, keda te kunagi olete näinud, ja et teie oma suudab hoida pea peal tervet entsüklopeedia köidet, ise samas kurikat keerutades. Ja te ei ütleks iial, et teie kaheaastane valmistas teile emadepäeval tomatite ja spinatitega omleti ja serveeris seda teile voodisse, samas kui teie ülemuse väikelaps suutis vedada räpasele paberile vaid paar kriipsu. Selliste asjadega te ei suurustaks. See oleks maitsetu.
Aga pruugib vaid teisel lapsevanemal rääkida asjadest, mida nende laps teeb ja teie oma ei tee, kui veen teie otsmikul hakkab tukslema. Kõigepealt te tunnete hirmusööstu. (Kas minu laps peaks lugema "Sõda ja rahu", kuna tema oma on seda juba teinud? Mis siis, et ta on kõigest viiene, aga järsku jõuab tema oma minu omast niimoodi ette?) Siis tunnete te kadedust, et teie ise selle peale ei tulnud (te otsustate saata oma lapse koolieelikute lugemise suvelaagrisse, sellega te alles teistele näitate). Siis te tunnete süüd, mis valdab aegajalt kõiki lapsevanemaid. Teie laps ei rooma veel. Mis siis, et ta on kõigest kolmekuune, aga te tahaksite, et ta roomaks nagu teie sõbra laps, kes hakkas seda tegema kuuenädalaselt. Kas teie lapsel või teil on midagi viga, mõtlete te murelikult.
Pisikesed liialdused
Läheks nüüd õige asja juurde? Mitte keegi ei usu, et teie sõbra laps tegelikult haiglast toomisest peale kogu öö magas, öelgu ta vanemad mida tahes. No võibolla ta magab enamuse öödest, kuigi mitte kõik ööd. Võibolla ta vanemad liialdavad, see on vabandatav patt. Milline enesest lugu pidav lapsevanem võiks pidada end lapsevanemaks, kui ta natuke ei suurustaks? Aga on suur vahe oma lapse tunnustamise ja teise alavääristamise vahel, mis paneb teise inimese tundma, nagu oleks ta saamatu lapse vääritu lapsevanem.
Ma ei lihtsalt ei lase enda tuju alla viia kõigil neil vanematel, kes tsiteerivad peast pedagoogilisi uurimusi ja uusimaid laste kasvatamise tehnikaid kui põhjuseid, miks nende lapsel läheb nii hästi ja miks ta on kaugelt minu omast ees. Selleks ei vaja ma muud kui pidada meeles pisiasja: minu laps on parem kui sinu oma.
