Minu päev emana: appike, millal ma magama jäin!?
Emadepäeva eel kirjutas Ekspressi ajakirjanik Kirsti Vainküla Naistekas elust kolme lapsega. Ta kirjeldas värvikalt, kuidas ühelapselises peres on elamise kiirus võrreldav sõidukiirusega 60 km/h, siis nüüd kimate 120 h/km ning kolmanda lapsega võite ka boksipeatused ära unustada... Meie aga küsisime Naisteka lugejatelt, milline näeb välja nende klassikaline päev emana. Täna jagame teiega 22aastase ema lugu, kes peab lisaks pere eest hoolitsemisele tegelema ka koolitööga.
“Lugesin minagi lugu kolme lapse emast ning võrdlusega mitme lapse ja ühe lapse kasvatamisest olen isegi enam-vähem nõus.
Miks enam-vähem? Sellepärast, et kuigi kolme lapse ema päev möödub rohkem kui 120 kilomeetrise tunnikiirusega tuhisedes, see siiski lõppeb peale laste magamapanekut ja hilisõhtust kiirkoristust. Küll aga ei lõpeta need tegevused tudengist ema päeva, hoopis vastupidi — tudengist ema peab nüüd hakkama tegelema enese harimisega.
Sain emaks vahetult pärast keskkooli lõpetamist ning seetõttu ei astunud ma ülikooli koos oma eakaaslastega, vaid kaks ja pool aastat hiljem — pärast rasedust ja tütre 1,5-aastaseks saamist.
Aeg lapsega kodus olles möödus kiiresti ja kuigi nautisin iga minutit sellest, olin meeletult põnevil võimalusest kõrgkooli õppima asuda. Ennegi ju kuuldud ja nähtud emasid väikese lapse kõrvalt koolis käimas — mis see siis ära ei ole, arvasin mina. Praeguseks on mu arvamus teinud kannapöörde teises suunas, et on ikka küll midagi ja müts maha kõigi nende noorte (ja mitte nii noorte) naiste ees, kes on selle tee läbinud, mida mööda minagi vapralt sammuda üritan.
Ärkan hommikul kell 6, et enne kooli sättida valmis lapse riided, valmistada abikaasale ja tütrele hommikusöök ning seejuures ka end pisut kasida. Kool kestab hommikust õhtuni nagu tavaline tööpäevgi, seejärel torman tütrele lasteaeda järele. Piiga kaenlasse krahmanuna käin kiirkorras läbi poest ja siis alles koju. Ühe käega pusin end läbihigistatud rõivastest vabastamisega, teise käega riietan lahti last.
Valmistan õhtusöögi ja serveerin perele, pärast seda tuleb köök ära koristada. Laon nõud nõudepesumasinasse ja kiirelt lasen silmad üle sõjatandrit meenutava korteri. Jõuan vaid mõelda selle klattimisele, kui oma voodist nõuab kahene, kes muide ka kogu selle segasummasuvila korraldamise taga seisab, uneraamatu lugemist. Mees on ta puhtaks kasinud, jumal tänatud. Kell on märkamatult saanud 21.
Pilgutan uduseks muutunud silmi ja ehmatan end istukile — ma ei mõelnudki magama jääda. Ainult korraks toetasin pead padjale, aga jälle ma uinusin. Uuesti kella vaadates näitab see, et südaööni on jäänud vaid tunnike.
Häirekell minu peas lööb, et on vaja koristada. Et õppejõud nõuab seda kahte kodust tööd, mis on tegemata. Et vene keeles on tarvis meelde jätta väiksemgi laevakere mutter. Et matemaatika õppejõud jättis jälle lahendada kümme ülesannet.
Mees sätib end magama, tõmban mööda minnes käega üle tema selja ja sellega meie kokkupuude tänasel päeval piirdub. Tegelikult piirdub sellega enamus päevi.
Voodisse vajudes sätin äratuskella helisema kella kuueks ja telefon teatab, et äratus on nelja tunni pärast.
Selline on minu tavaline päev. Olen kõigest 22-aastane ja tunnen end juba täiesti läbipõlenuna, väsinuna."
