Aga tavaline päev näeb välja nii. Hommikul on tavaliselt äratus kella 6-7 vähel. See on siis see lõplik äratus, kui suurem laps üles ärkab ja mu voodisse tuleb ja ütleb, et tahab piima. Öösel peab ka kuskil 3-5 vahel korra ennast püsti ajama, sest pisike 5kuune tahab ka oma pudelikest piima. Mul on vedanud, mu mõlemad lapsed on alati olnud korralikud öised magajad, et beebi eas jäävad peale söömist kohe magama tagasi. Peaks vist kolm korda üle õla sülitama!

Nii, aga kuidas läheb siis päev edasi. Kui suurem laps on ka väiksema üles ajanud, annan väiksemale veel süüa ja siis hakkame lasteaeda sättima. Kõigepealt suurem riidesse. Siis väiksem riidesse ja siis ennast riidesse. Kui on ilus ilm, lähme lasteaeda jala, kuna elame väikelinnas. Kui ilm kole, istume auto peale. Kui mees töötaks Eestis, viiks tema ju lapse lasteaeda, aga kuna elu ei peagi lihtne olema, siis nii lihtsalt ei ole. Last tahan lasteaeda just viia sellepärast, et see on tema arengule nii oluline, et saab mängida ja laulda ja joonistada ja kõike seda omavanuste keskel.

Suurem poiss lasteaeda viidud, lähme pisemaga koju. Panen väiksema söögitooli, teen endale kohvi ja võileivad, võtan arvuti. Joon oma kohvi ära, söön  ja siis läheb iga päev isemoodi. Kõik oleneb sellest, kellel vaba päev, kellel mitte jne Kindlasti käin ka poes. Kui emal on vaba päev lähen, lapsega enda ema juurde. Kui sõbrannadel, lähen nendega jalutama. Teen lõunaks endale süüa ja pisemale püreed.

Ühel hetkel on kell järsku 15.00, siis hakkame suuremale lasteaeda järele minema. Kodus mängime, võib-olla lähme veel õue, ühesõnaga viime päeva õhtusse. Õhtul teen veel midagi mõnusat süüa. Ja kui kell on tiksunud 21.00, olen mina voodis ja mõlemad minu lapsed ka. Siis jääme järgmist hommikut ootama, et otsast alustada. Iga päev on ka kõige hullem osa veel see, et pisema käru peab kogu aeg edasi — tagasi tassima kolmandale korrusele. Ja kui veel kärus on mingid asjad all, siis see on ikka
korralik seljavalu mulle.

Selline on minu päev ja kõige selle vahel on nii palju armastust ja mõnusaid lõbusaid hetki ja nii palju ilusaid sõnu, kallistusi, musitamisi. Raske on, et mul meest kõrval ei ole ja lastel isa. Mis viga oleks lapsi kasvatada, kui õhtuti on alati mõlemad vanemad kodus. Ema saaks ka oma aja, millest ka tegelikult mina puudust tunnen.