Meil on väga vedanud mehe tööga, mis algab vahetult enne keskpäeva. See tähendab, et meil on võimalus kõik koos rahulikult hommikust süüa ning mõni tore mäng mängida. See võimaldab minul ka tegeleda asjadega, mis mulle meeldivad. Lähen kas jalutama, ujuma või teen joogat. Mees saab suurepäraselt kahe pisikesega hakkama. Ühed hommikud on mehele ning teised minule.Tüdrukute lõunauinakud on jooksnud ühte aega, seega on minule garanteeritud teine tund ja pool isekeskis olemist. Teen natuke käsitööd, loen või mõtisklen mõtteid oma lõputöö suunas. Kodused toimingud saame kõik koos tehtud. Küpsetame, koristame ning peseme pesu vanema tütrega, pisem meid kõrvalt uudistades.

Meie pere on kahekeelne (vanavanematega kolmekeelne) ning seoses sellega proovin teha endast kõik sõltuva, et lastest kasvaks ka eesti keelt kõnelejad. Kuulame palju lastelaule ning tantsime. Seda siis, kui tütreke soovib. Üldjuhul meeldib talle üksi mööda tuba ringi keerutada ning ümiseda. Väiksema tütre toitmise aeg meeldib suuremal alati kõrval olla. See on aeg, kus ta raamatut vaatab või neid mulle jutustab. Joonistamine on teine asi, mis vanema lapse endasse haarab. Nii võib kaduda kiirelt tund näpuvärvidega maalides. Käime kord päevas vähemalt õues mängimas ning tihtipeale kombineerime selle poes käiguga. Meie kanda on väiksemad ja hädavajalikumad ostud, mees teeb kord nädalas suuremad ostud.

Õhtusöögi valmistame ajaks, mil isa töölt tuleb. Sööme koos. Vannitame ning poeme kõik koos voodisse. Pisem tüdruk saab oma viimase kõhutäie ning isa loeb lastele õhtujuttu. Kell kaheksa on neiud voodis. Meil on aga veel nii mõnigi hea tund oma aega. Mõnel õhtul tegeleb mees oma õppetööga, mis laseb mul taas leida aega enda jaoks. Olen õnnelik meie päevakava üle ning et oleme suutnud oma elu nii organiseerida, et kõigele on aega. Olen tänulik oma mehele iga tunni eest mil saame seda koos veeta.

Kaks aastat tagasi esimese tütre sünniga olid minu emotsioonid hoopis teised. Ma ei soovi oma lapsi võrrelda mingil tasandil. Nad mõlemad isemoodi haruldased kingitused meie elus. Mina olen aga ise see, kes on saanud palju targemaks ning tasakaalukamaks. Esimese lapsega kogetud mure ning sisemine pinge „kas ikka”, „kuidas”, „millal” on asendunud enesekindlate otsustega. Minu teine rasedus kulges raskelt ning emotsioonide kõikumised olid meeletud. Täna seda aega tagasi vaadates pean tõeliselt ülistama oma meest, et ta kõige selle juures suutis olla siiski tasakaalukas partner ning mind lõpuni toetada. Nüüd viskame selle üle isegi nalja, kuid minu õelutsemised, nutmised ning hirmud 9 kuu vältel olid reaalsed. Rääkimata veel ka KÕIK rasedusega kaasas käivad füüsilistest vaevustest, mis esimese rasedusega absoluutselt puudusid. Meie laste väike vanusevahe oli teadlik otsus. Kuid, kui aus olla siis see ei lasknud tegelikult mul veel ennast leida peale esimest rasedust. Julgesin tasapisi hakata rõõmu tundma taas oma vanadesse riietesse mahtumisest, kui hakkasid hormoonid kõikuma ning kõik eelpool mainitu sai tõeks. See pikk vaevaline tee tundub nüüd seljataha jäävat. Olen end naisena taas leidnud. Seisan tugevalt kahe jalaga maas ning tean, et minu kõrval seisab minu mees ning me oleme üks pere.

Minu mees on andnud mulle palju, meie lastele kõik. Ta on vähenõudlik ning paljutaluv. Ilma temata ei oleks minust ema, kes ma olen. Ta on aidanud mul ennast näha naisena, kes ma olen alati tahtnud olla. Me toetame üksteist oma mõtetes ja tegudes ning meil jagub ka palju armastust meie laste kasvatamisele. Leian, et laste sünniga pannakse proovile mehe-naise suhted igal tasandil. Mõne aja möödudes saabub aga jälle rahu ja rõõm varjutab möödunud vaeva. See, mis ootab meid ees, aga homme on alles homme.