Minu rääkimata lugu: veetsin lapsepõlve ema koju oodates ja prügikastist süüa otsides...
Perekooli foorumis jagas naine enda rääkimata lugu. Ta pidi juba väga pisikesest peale ise hakkama saama ja õed-vennad kasvatasid üksteist ise — ema jõi või kadus mitmeks päevaks. Loe, kas ja kuidas on naine tänaseks sellest olukorrast välja tulnud.
"Olin kahene, kui elasime vanas koolimajas, mis oli valla poolt meile elamiseks antud. Minu ema, isa, vanem õde ja vend. Ega ma kindel praegu ei olegi, kas ema-isa seal elasid, kuna ei mäleta neid oma mälestustes, kuid seda küll mäletan, et oleme pidanud alati ise hakkama saama.
Mingi aeg läks mu ema isaga lahku, kuna tänaseks on välja tulnud, et mu isa peksis mu õde ja ema. Venda väga hoiti, aga see ei tähenda, et ta oleks olnud rohkem armastatud… kahjuks. Peres oli ka viinaviga, ema oli nõrk, haridust polnud palju ja ka tööl polnud õieti käinud. Nii me siis kolisime linna, kus olid suurem osa venelased. Jätkuvalt ei mäleta ema nii väga, mõni üksik seik tuleb, kus kodus nutsin ja kutsusin emmet, et tule tagasi. Aga seda juhtus siis, kui olime juba 3 päeva omaette olnud. Olin siis 6aastane.
Toitu otsisime prügikastidest, leivakoorikuid, pannkooke oskasime teha jahust ja veest. Kord me otsisime jahu, aga leidsime tsementi ja proovisime sellest süüa teha.Ja kerjasime turu juures, vahel läks hästi, mõni tore inimene ostis kotitäie süüa — leiba, saia, vorsti jne. See oli parim mälestus. Olen muidu väga häbelik olnud ja ei taha kellelegi kunagi tüli teha, aga nälg sundis.
Kord tuli ema uue mehega koju, siis ma seda veel ei teadnud, kui nad olid juba “asja” teinud ning pisipoja ootel. Vanema õe käest küsiti, kas tahad venda endale. Ta ei teadnud ka, et ema rase oli, ning vastas, et meid ju niigi palju ja raha pole.Ta oli minust 5 aastat vanem. Niisiis saigi vastsündinud poeg endale haua kiriku juures suure puu all… vähemalt suur puu kaitseb teda. Kuidas üks ema võib nii teha… aga eks kasuisa oli ju ka mängus.
Läks elu edasi, ema käis joomas, kodus vanem õde kolis ära, ta oli siis juba 13- või 14-aastane. Siis sündis meile veel 2 venda. Keskmine läks juba beebina kasuisa ema juurde elama, vahel saime meie ka seal käia ja natuke süüa, kuid siiski olime omaette ja väiksema venna eest pidin mina hoolitsema. Ta oli beebi, ema ikka käis hulkumas, joomas, oli päevi ära, koolis väga häbenesin oma kodust olukorda ja varastasin leiba sööklast — ema käskis, et koju viia. Näksisin kooriku ääri, aga rohkem ei julgenud süüa, muidu sain ema käest peksa.
Kord olid meil joodikud külas, siis niisama ema kutsus mind enda juurde ja hakkas napsuse peaga mind panniga peksma, praegu ikka imestan, et ma ikka nii normaalseks olen kasvanud. Jooksin kodust ära, aga nagu laps ikka, läksin päeva pärast koju tagasi, mis muidu mu väiksest vennast oleks saanud? Vanem vend ei pidanud midagi tegema eriti, mind muudkui käsutati. Kord ema oli voodis öösel ja karjus mind, käskis mul minna peretuttava juurde-öösel- ja kutsuda ta sinna. Tulid ka arstid ja olid ema toas. Ma ei tea, mida nad seal tegid, kuid mõned nädalad hiljem tuli sotsiaaltöötaja ja viis minu ja mu väikse venna ära lastekodusse. Viimane, mis mäletan, oli see ema pilk oma voodis — nagu rahulolu, et meid ära viiakse. Kurb, aga tõsi.
Vanem vend põgenes kodust, ja ta pandi Puiatusse. Tänaseks päevaks on ta kodutu ja ei oska oma elu elada, olen aidanud, aga tulutult. Olen leppinud ja aru saanud, et ei saa teda aidata. Vanem õde elab oma elu, ka temast olen lahku kasvanud, ta ju ei olnud suurema õe eest. Samas saan aru temast ka, ta oli ju ka laps. Ema suri mõned kuud pärast meie ära viimist vähki. Kindlasti ta armastas meid, aga ta oli eluks liiga nõrk.
Mina olen nüüd kahe lapse ema, abielus, täitsa loll ka pole, arvestades mu lapsepõlve, aga emotsionaalselt ikka tasakaalutu aeg-ajalt. Vahesl tuleb kõik meelde, siis nutan õhtuti patja, ei taha kunagi abi paluda, tahan ise hakkama saada. Tore uudis see, et saan ka. Olen hea ema, armastan lapsi ja ei karista neid füüsiliselt mitte kunagi. Peale vaadates ei tuleks keegi selle peale, et olen sellist elu elanud, väikevend on ka tubli ja õpib veel koolis. Selliseid lugusid on kindlasti palju, lihtsalt neid ei räägita, kuid mina täna 27aastasena esimest korda siis foorumis kirjutasin sellest, kiiruga… Mõlgutan mõtteid hoopis raamat kirjutada kunagi, aga see mõte veel…Peaks psühholoogi juurde minema, aga ei ole vist ikka valmis kellegiga näost näkku rääkima, kahjuks."
