"Mis mõttes kaheaastane ei maga ega käi potil? MINA oma lapsel küll niimoodi endale pähe istuda ei lase!" … ja siis tuli elu suurim õppetund!

Elu üks suurimaid õppetunde näikse olevat see, et ära mõista hukka ja anna hinnaguid enne, kui pole samas olukorras olnud, sest sa ei tea kunagi ette, mida sa ise tegelikult teed ja kuidas asjad lähevad. Jätame tõeliselt suured asjad nagu sõda, nälg ja poliitika kõrvale ja räägime kas või sellest, kuidas teismelisena tundusid kõik vanemate nõuanded lollidena, sest „mida nemad ka teavad?” ja kümmekond aastat hiljem hakkab tasapisi selguma, et paljudes asjades oli emal/isal ikka kuradima õigus. Vähemalt selles, mis puudutab külmal ajal mütsi kandmist ja seda, et mitte kõik pole sõbrad, kes sellena näivad.

Öeldakse, et kõige parem lapsevanem on see, kellel endal lapsi pole. Tunnistan pattu, olen ka mina enne laste saamist (ja ka pärast seda!) kritiseerinud ja kõrvalt silmi pööritanud, aga mida aeg edasi, seda enam näen, milline eelarvamuslik ja enesekeskne loll ma olnud olen. Täiesti võõraste laste kasvatamist ma kõrvalt nagunii ju adekvaatselt ei adu, näen ainult mingeid hetki. Hetki, kui lapsevanem on nii väsinud, tüdinud ja kehvas tujus, et tõesti ähvardabki tänaval lapse sinnapaika maha jätta, kui too oma vastuvaidlemist ei lõpeta. Hetki, kui laps nõuab tähelepanu ja lapsevanem lihtsalt ignoreerib. Hetki, kui lapsevanem oma poes kommi järele röökiva võsukesega toime peab tulema ning lõpuks murdub ning väljapressimisele allub. Jah, neid olukordi peaksime suutma vältida ja eks me vanematena üritame kõik, et neid ei tekiks, aga ma olen aru saanud, et nende võõraste hetkede kriitika ei ole asjakohane. Teine asi on muidugi väärkohtlemise tunnistajaks olemine, seda peabki märkama, maha tegema ja sekkuma! Iseenesest mõistetav, et mu näited ei käi selliste asjade kohta.

Mis mõttes kaheaastane ei maga ja ei käi potil?

Mu õde sai minust kaks aastat varem lapse ja oi kui hea oli mul kõrvalt omaette arvustada ja imestada. Mis mõttes kaheaastane ei käi ise potil? Mis mõttes vabandused, et laps jookseb potilt ära, talvel on tuba külm ja ei taha tal lasta märja või palja tagumikuga toas olla? MINA õpetan küll oma lapse juba aastasena mähkmevabaks! Ja tulemus — loomulikult läks mulgi mõned kuud üle kahe aasta, et laps täiesti püksilapseks saada. Samamoodi oli meilgi edusamme, oli tagasilööke, oli karjumist ja ärajooksmist ja hirmu jahedate põrandate ees. Müts maha kõigi nende emade ja isade ees, kes lapsed varakult mähkmevabaks saavad! Ma tean, et see on võimalik, aga eks see sõltub lapsest, vanematest ja muudest teguritest. Igatahes oli mul paha kuulda kõrvalist kriitikat oma lapse mähkmete kohta, teades, et ise olin vaikselt sedasama oma õele ette heitnud.

Teine õppetund õelapse näitel oli see, kui hakkasin nende pere käest kuulma jutte, et laps keeldub päeval magamast ja õde tegi imetrikke, et teda magama saada. Sõidutas autoga ümber kvartali ja üritas muudmoodigi. Mul kõrvalt jälle hea targutada ja imestada, et kuidas on võimalik, et laps ei maga? Sina oled ju lapsevanem, PANE ta magama. Mis mõttes lased lapsel endale pähe istuda ja õhtupoolik kulub üleväsinud lapse taltsutamise peale? Minul oli tollal periood, kui sain oma veel väikese jõnglase probleemideta tuttu. Kui muud üle ei jäänud, aitas nutva lapse kaissuvõtmine ja tema silitamine, kuni uinus.

MINA küll teen õigesti...

Alles siis, kui mu enda laps sai ligi kolmeseks ja hakkas lõunaunest keelduma, sain jälle aru, kui ennatlik ja hinnanguline ma olnud olin. Ja tõepoolest, ongi nii, et ei saa last magama! Paned voodisse, ronib laps välja. Kaisus hoida ei saa, röögib end hingetuks ja viskleb nagu kala võrgus. Unejutt, rahulik olemine, magama sundimine… mõnikord aitab, enamasti siiski mitte. Ja nii oledki õnnelik, kui laps on vähemalt tunnikese vaikselt oma toas mänginud ja teed näo, et puhkus seegi. Ning õhtul ohkad, kantseldad oma üleväsinud ja pöörast last ning ootad uneaaja algust.

Eks neid imestusi ja vaikseid etteheiteid tuleb meie kõigi elus iga päev ette. Miks su laps ei istu, kõnni, söö, kasvata hambaid, räägi täislausetega? MINA küll kasvataks niimoodi, et asjad oleksid korras! Ja nii võibki endale ette heitma jääda kõike, mida kriitikud pahaks panevad, aru andmata, et enamasti neil kriitikutel pole (veel) lapsi või on nende lapsekasvatuskogemus jäänud mitmekümne aasta taha ja nad lihtsalt ei mäleta enam, kuidas see käib. Mu ema imestab lapselapsi hoides pidevalt, kuidas tema küll meid üles kasvatas, sest praegu tundub see kõik nii keeruline, aga oma laste kasvamisest ei mäleta suurt midagi, et oleksid olnud need või need mured või kuidas nendega toime tuldi.

Ma olen täiesti kindel, et ma jään ka edaspidi aeg-ajalt vaikseid etteheiteid tegema, kuni elu mulle samad asjad ette veeretab ja õppima sunnib, aga ma annan endale aru, et mu käitumine on idiootne ja tõesti üritan end parandada. Oleks tore, kui ümbritsevad sama teeksid!

Lõppkokkuvõttes oleme lastevanematena ju kõik ühes paadis, ühtviisi rumalad, targad, väsinud, lootusrikkad ja ekslikud.