"Mitu põlvkonda ühe katuse all... ma lähen hulluks!"

Tihti taban end mõttelt, et kuidas vanasti ikka mitu põlvkonda ühe katuse all hakkama said. Mismoodi siis elati? Ilmselt oli igaühel oma roll täita ja omavaheliste suhetega saadi ka hakkama. Meil elab ka mitu põlvkonda ühe katuse all. Oma kätega ehitatud maja on piisavalt ruumikas ja üheskoos elades tuleb siiski elu odavam. Kuid omavaheliste suhetega pole küll kõige paremini.

Minu vanematel on omad nõukogude ajal kinnistunud arvamused mõnede asjade kohta. Lisaks läheb neile nooremaid puudutava suhtes kõik korda. Et kes kellel külas käib, kes kellele helistab, kui pikalt räägib (mitte küsimus pole telefoniarves, põnev on ka see, kui nende lastele keegi helistab). Kes, millal ja kus käib. See huvi on läinud neil lausa haiglaseks. Ja oma arvamus käib kõige juurde, mis kaldub olevat pigem ikka negatiivne. Kuigi oleme kõik korralikud inimesed ja meie elud ei vääri kuidagi ühtegi negatiivset kommentaari. Oleme liigagi korralikud.

Kuna sõidan autoga, siis otsitakse võimalust ära kasutada seda, kui ma autoga kuhugi lähen ja pressitakse end kaasa. Ja kui kellelgi on vaja kuhugi minna, siis see, et ma pean viima ja tooma, on ka neile iseenesest mõistetav, kuigi meil on täiesti toimiv bussi- ja marsaühendus ka ning elame peaaegu alevi südames. Kui mina olen otsustanud kuhugi minna, siis avastatakse, et oi, ma tulen ka. Autos mu vanemad koguaeg tülitsevad omavahel ning ega nad koduski rahus elada oska. Selline tunne, et ammu oleks tulnud lahutada, kuid ilmselt majanduslikel põhjustel seda tehtud ei ole. Ema on rääkinud, et poleks siis olnud kuhugi elama minna. Ma saan aru, et nad tahavad kodust välja saada, kuna passivad kodus liiga palju. Vaatamata sellele, et mõlemad on kõbusad ja suuri tervisemuresid ei ole, on nad nii mugavaks läinud, et räägivad, et saavad kodust vaid siis välja, kui mina neid kuhugi viin.

Mina pean olema nende nägemuses see, kes oma plaane teiste järgi teeb või muudab. Teised küll minu plaanidega kunagi kohanduda ei taha. Kui mul on töönädal seljataga, tahaksin ma väga nädalavahetusel või vähemalt laupäeval olla kodus ja nii, et kuhugi minna ei tule. Tahaks kodus koristada ja toimetada aias ja puhata ja tempokast töönädalast välja puhata. Vanemad aga kujutavad ette, et mul on nädalavahetustel just aega neid kuhugi kodust välja sõidutada. Näiteks mõnele nende eakaaslasele külla.

Oma meest ja lapsi mul veel ei ole, kuigi vanuse poolest võiks juba kindlasti olla. Kuidas nii saabki mingi oma elu tekkida?! Mul poleks selle vastu midagi, kui nädalavahetustel saaksin mina rahulikult kodus olla ja vanemad läheksid ise kuhugi. Kuid nad ei lähe, kui neid ei viida. Siis passivad kodus oma tavapärases närvilises olekus. Mul on juba söögiisu langenud ja olen 3 kg kaalust alla võtnud suvega. Omaette kolimisega on mul ka jama, sest minu eriala pole eriti tasustatud, kuigi mu töö mulle meeldib. Kui siin on keegi, kellel ka mitu põlvkonda sama katuse all, siis palun nõu, kuidas teie hakkama saate?