Mõtlen, kui palju raha on järgmistel päevadel söögiks vaja. Kui sellest üle jääb, siis võime ka jäätist lubada

 (9)
Mõtlen, kui palju raha on järgmistel päevadel söögiks vaja. Kui sellest üle jääb, siis võime ka jäätist lubada
Pilt on illustreerivFoto: Panthermedia/Scanpix

“Mida sa …” sõimusõnad vaibuvad mu huulil, sest Jürgen ja Andrus loobivad siinsamas hoolega loomadele kärust rohtu ette. “Lammas on ikka lammas,” surun läbi hammaste ja tõstan äsja ümber aetud jooginõu uuesti püsti. Lambad trügivad kohe uuesti selle poole. Vinnan veeämbri üle aia ja kallan jooginõusse. Seekord õnnestub vesi nõusse saada enne, kui keegi selle taas ümber ajab.

Vaatan, kuidas poisid asjalikult toimetavad. Ma ei kujuta ette, kui oleksin Martini ähvardustele allunud ja linna kolinud. Mida mu lapsed siis elust õppinud oleksid? Et loodus on kolm pärnapuud linnapargis ja loomad on viis katuseäärel häda tegevat tuvi?

Jürgen ja Andrus näevad reaalset elu iga päev. Nad teavad, et karjamaal jooksev pea viiekümnepealine lambakari vajab söötmist ja jootmist. Poisid mõistavad, et vabalt ringi joostes jätavad kanad endast kõikjale väikesed haisvad loigukesed, nii et tuleb ettevaatlik olla, et mitte neisse sisse astuda. Jürgen ja Andrus teavad, et kui nad küülikute puurid lahti jätavad, siis saavad pisikesed loomakesed välja. Suur oht on, et küülikuid ei saa hiljem kätte. Hullem on see, et poiste suur lemmik Boss, kes on alles pooleaastane kutsikas, teeb loomakestele lõpu peale.

Boss ei tahagi küülikutele paha. Me oleme teda õpetanud, et kõigi meie maja elanikega tuleb sõber olla. Boss tahab küülikutega mängida, aga jõudude vahekord on kahjuks küülikukese vastu. Oleme poistega paaril korral Bossi käpa alt päästnud küüliku, kes sattus sinna lahti jäetud puuri ukse tõttu. Kolmene Andrus ei suuda siiani puure korralikult sulgeda. Seepärast tõstsin puuride uksekinnitused kõrgemale, nii et vaid viiene Jürgen saab neid ise avada.

Seotud lood:

“Poisid, lähme käime poes ära,” kutsun Jürgenit ja Andrust, kui lambad söödetud ja joodetud saame.

“Jee, jäätist!” hõiskavad mu silmaterad koos.

“Vaatame,” vastan vaikselt. Kõigepealt ostame midagi kanadele, Bossile konti, meile endale süüa. Seejärel mõtlen, kui palju raha on järgmistel päevadel söögiks vaja. Kui sellest üle jääb, siis võime ka jäätist lubada.

Mõned talvised lambatalled said eelmisel kuul müüdud, kuid neist saadud raha hakkab vaikselt lõppema. Martini käest pole jätkuvalt sentigi laekunud. Eks ta loodab, et saab mind niiviisi linna meelitada.

Meelitada? Kas see on üldse õige sõna olukorras, kus mees jätab naise koos majapidamise ja kahe lapsega maha, sest naine eelistab lastesõbralikumat elu, isegi kui see on veidi keerulisem?

Ma ei mõtle sellele praegu! Käin poes ära ja siis planeerin edasi, kuidas selle kõigega siin hakkama saan. Kuna lähim pood on kolme kilomeetri kaugusel Pärnu-Jaagupis, siis pakime ennast autosse.
Keeran võtit.

“Krrrmm ...” teeb auto mingit ebamäärast häält. Ilmselgelt pole see käivitumise hääl. Proovin uuesti. Kuulen sama krõminat.

“Ei ole võimalik,” ohkan.

“Emme, kas auto on katki?” kõlab Jürgeni hääl tagumiselt istmelt.

“Tahan jäätist?” nõuab kolmene Andrus, kellel eelnevalt venna algatatud ahvatlev jutt hästi meeles on.

“Kõik on korras,” rahustan lapsi, kuigi minu pinges olek räägib ilmselt midagi muud.

“Krrrmmm ...” kordab auto vastikut häält, mida ma rohkem kuulda ei tahaks.

“Emme, kas me ei saagi jäätist, kui auto on katki?” muutub Jürgeni hääl nutuseks.

“Jätke järele! Te ju näete, et ma ei tea, mis toimub. Ma ei tea, kas te saate jäätist ja see pole praegu kõige olulisem. Me ei saa süüa ka osta, kui auto on katki. Jäätis pole maailmas kõige olulisem asi,” karjun tekkinud pinge endast välja ja vajutan otsaesise alistunult roolile. Tunnen, kuidas pisarad tungivad silmisse. Kuidas ma sellisesse olukorda sattusin? Isegi lastele ei suuda süüa osta? Mis ema ma olen? Ja kõik ainult sellepärast, et tahtsin oma lastele nende jaoks parimat elu? Pisarad kukuvad vaikselt roolile.

Äkitselt tunnen, kuidas pisikesed käed kahe tooli vahelt minu ümbert kinni võtavad.

“Emme, sa oled meile nii kallis,” teatab Jürgen, kes on ennast turvatoolist välja aidanud.

“Nii kallis,” kordab Andrus, kes on jätkuvalt oma toolis korralikult kinni. Kallistan Jürgenit vastu, pühin pisarad ning pööran ennast laste poole:

Loe veel

“Palun vabandust, kallikesed! Ma olen praegu lihtsalt mõne asjad pärast mures ja väsinud. Ma poleks pidanud teie peale karjuma. Jah, ma ei tea, mis autol viga on, ja ma olen sellepärast ka mures. Aga varsti saame kõik asjad korda. Ma hoolitsen selle eest.”

Jürgen kallistab mind taas ja paneb ennast turvatoolis uuesti kinni. Küünitan ennast ka Andruse poole ja kallistan tedagi. Seejärel proovin uuesti autot käivitada.

Ohooo! Auto käivitub.

“Ma ei taha teada, mis trikk see enne oli, aga ära rohkem nii tee!” noomin autot. Õnnelik auto käivitumise üle, sõidame alevi poole. Autodest ei tea ma küll palju, kuid selline trikitamine midagi head ei tähenda. Martin lahkus meie senise autoga, sest see oli ju tema ostetud ja tema nimel. Mina ostsin paar kuud tagasi mõnesaja euroga ühe vana risu, mis mind siiani hästi teenis. Nüüd aga ilmselt hakkab tema aeg läbi saama. Mõeldamatu, et see juhtub just nüüd, kui mul lastele isegi jäätiseraha pole. Aga ma mõtlen midagi välja.

Kindlasti mõtlen.

Homme.

Vist.

Raamat "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks" on Heli Künnapase romantiliste lühiromaanide sarja "Mõni õhtu romantikat" 4.raamat. Kõik raamatud on eraldiseisvalt loetavad. Autori tegemiste ja raamatute kohta loe edasi siit.


Kas pidevad allahindlused kauplustes tunduvad Sulle usutavad?
Vasta küsimusele ja võida 300€ ISKU kinkekaart!


Tänud vastamast ja head loosiõnne!
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare