Mu ema üritab mu poega oma käe järgi ümber kasvatada
Nimelt on meil väga erinevad kasvatusmeetodid. See paistis välja juba lapse sündides, kui ema ütles mulle kuidas imetada, kuidas teki sisse mässida, kuidas potitrenniga alustada ja nii edasi. Loomulikult olin talle sel ajal väga tänulik — olin saanud oma esimese lapse ja loomulikult olid neli last üles kasvatanud naise sõnad minu jaoks nagu kuld. Ajapikku kohanesin aga ise emarollis ning mul kujunesid omad meetodid ja arusaamad — see on miski, mis mu emakesele aga kohale jõudnud pole. Ta peab endiselt enda meetodeid ainuõigeteks ega austa seda, kuidas soovin oma last kasvatada. See ajab mind kohutavalt närvi!!!
Mu poeg on juba 7aastane ja võin üsna kindlalt öelda, et olen hea ema, kes teab, kuidas last kasvatada. Meil on kindlad magamamineku- ja söögiajad, poiss on viisakas, korralik ja sõnakuulelik. Ometi tekivad mul pojaga kummalised lahkhelid just siis, kui mu ema on teda mõnda aega hoidnud. Kõige hullemad on need pärast nädalast või kauemat vanaema juures viibimist.
Ma ei mõista, kuidas saab keegi otsustada, et tema kasvatab kellegi teise last nii nagu tema tahab ja mitte nii nagu lapse ema on paika pannud!? Kui minu pojal on uneaeg kell 9 õhtul, siis on see kell 9 õhtul, mitte hilisööl pärast seda, kui vanaema on televiisori vaatamise lõpetanud! Kui ma olen otsustanud poisile võimalikult vähe magusat keemiat sisse sööta, siis ei ole see okei, et vanaema premeerib teda pärast iga tervislikku taldrikutäit kirju kommipakiga! Nii on iga kord, kui laps vanaema juurest koju tagasi tuleb: ta unegraafik on segi paisatud ja ta nõuab pidevalt kommi või jäätist. Ka viisakust on vähemaks jäänud. Ei, ma ei ole karm ema, kuid ma eeldan, et laps sööb ilusasti laua taga ning tänab, kui kõht on täis. Paistab, et vanaema juures viiakse pojukesele aga toit sinna, kus ta parasjagu viibib. Nii saangi ma tagasi lapse, kes hüüab lastesaateid vaadates, et emme, too mulle nüüd lihapalle ketšupiga.
Mu ema on harjunud teiste järelt koristama ja hellitas ka meid kui me lapsukesed olime — mina aga otsustasin oma lapsi teisiti kasvatada. Ma tahan, et nad oskaksid hästi käituda ja oleksid korralikud. Ka koolieelik saab enda järelt koristamisega hakkama — see on samuti miski, mida mu emal on raske mõista ja seetõttu sattub ka poiss segadusse. Kui vanaema juures kaovad mänguasjad põrandalt lausa imeväel, siis miks küll kodus jäävad need põrandale ja emme kamandab mitu korda, et korja need nüüd lõpuks ometi üles!?
Mida ma tahan öelda, on see, et ma olen väga tänulik, et mu ema aitab mul poega hoida, kui ma seda ise töö tõttu teha ei saa. Aga ma oleksin veelgi tänulikum, kui mõni meie kasvatusteemalistest jutuajamistest ka tema pähe pidama jääks, mitte teisest kõrvast välja ei lendaks. See, kuidas mu poega kasvatatakse on eelkõige minu otsustada, või mis!?
