Mees käis ja külastas oma sõpru, sugulasi, näitas titepilte, võttis vastu õnnitlusi, kutsus külla… Kuna tegi Eestimaale tiiru peale, siis oli kodust ära päris mitu päeva ja selleks, et ma ei muretseks, helistas igast uuest külastuskohast ja andis edasi tervitusi.

Nüüd siis teine laps ja taas sama lugu…

Mees muidugi leiab, et lapsed on naise rida ja naine peabki üksi lastega hakkama saama ja no ma muidugi saan ka, pole kellegi abi seni vajanud, ei vannitamisel, ei poeskäikudel ega ka kodus. Käin lastega jalutamas ja poes on nad mul ka kaasas.

Aga kuidagi imelik on, teised küsivad, et kus issi, et kas olete lahus… no vaatavad imelikult. Ise tahaks ka, et mees oleks ja näeks, kuidas laps kasvab ja mida teeb. Me ei ole enam lapsed, pole mingid 20aastased, olen 30 ja mees 34 ja abielus oleme ka olnud 6 aastat!