Mure eaka ema pärast: minu juurde ta ei koli, võõralt abi ei taha — mis saab, kui midagi juhtub?
Kardan, et midagi juhtub
Kõrvaltvaatajatele tundub kahtlane, et üldse olen lasknud oma emal nii kaua üksi toimetada. Ta elab Tartus kahetoalises korteris. Ta kolis sinna juba nooruses ja seal kasvasin üles ka mina. Mu isa suri juba 15 aasta eest ja ema on pidanud üksi toime tulema. Jonnakalt on ta keeldunud igasugusest minu abist. Mul on kaks tütart ja siiani saadab ema neile taskuraha. Elan ise hoopis teisel pool Eestit Tallinnas. Ma üritan emale helistada iga päev ja kardan alati, et äkki ta ei vasta. Midagi on juhtunud.
Möödunud talvel saingi korra ootamatu kõne kiirabist, ema oli libedal teel kukkunud. Ta lõi oma pea ära ega mäletanud sellest eriti midagi. Jätsin töö, kus seda ja teist ning sõitsin kohe Tartusse. Ema oli veel pahane, et miks ma teda saamatuks pean, et küll ta paraneb.
Tal on seljavalud ja nägemine läheb kogu aeg kehvemaks. Kord eksis ta kaubamaja toiduosakonnas ära ning abivalmid töötajad juhatasid ta takso peale. Mobiili emal pole, aga ta mäletas minu numbrit peast ja töötajad helistasid mulle. Jälle tajusin, et olen 190 kilomeetrit eemal ega saa mitte midagi teha.
Mul on oma elu, aga ainsa tütrena olen valmis vastutust võtma. Mu mees on ka nõus, et võtame ta enda juurde. Mu lapsed on suured, üks elab ja töötab Hollandis ja teine jagab oma noormehega pealinnas üürikorterit. Muidugi on raske, kui peab kogu aeg vanainimesega arvestama, aga ta on mu ema. Hooldekodu ei tule kaalumiselegi, seda ei suudaks ma endale andestada.
Tallinnas käis paarkümmend aastat tagasi
Nüüd tuleb probleem. Ema keeldub minu juurde kolimast. Ta käis viimati pealinnas vist 1990nda aasta paiku. Ajal, mil sõitsid veel need vanad kollased bussid ja südalinn polnud uppunud kõrghoonetesse. Ka siis tundus linn talle hirmuäratavalt suur. Hiljem on ta kogu aeg olnud Tartus, seda linna tunneb ja usaldab.
„Ma ei tule, ma ei tule," korrutab ta mulle aina. Mulle tundub, et ta kipub asju unustama. Vahel talle ei meenu, mida oleme sel teemal rääkinud. Ta haarab telekapuldi, paneb hääle väga valjuks ja ignoreerib mu juttu.
Perearst probleemi ei näe
Tema perearst on öelnud, et tungivat vajadust pole, et keegi tema eest hoolitseks. Viimati vestlesime, siis arst ütles, et ta saab ju veel hakkama. Ma saan ka arstist aru, ta ei saagi detailselt kõike teada, aga minu muret see ei vähenda.
Kardan, et ühel hetkel tuleb telefonikõne, et emaga on midagi traagilist juhtunud. Kui tal ikka nägemine väga halb, siis võib liikluses kõike juhtuda... Ma ei hakka parem mõtlemagi.
Ei näe muud varianti, kui üritan edasi. Mul pole töö pärast võimalik Tartusse kolida ja pean arvestama ka mehe võimalustega. Me oleme tallinlased ja jääme tallinlasteks. Tahaks lihtsalt, et ka ema siia tuleks, mitte oma elu viimased aastad üksi Tartus veedaks.
