"Naine, mis täna õhtusöögiks on?"
Küllap paljudele meist pole see küsimus võõras. Raske, eks. Mitte et meile ei meeldi süüa teha, aga ideid, mida söögiks igal õhtu lauale panna, lihtsalt pole. Lähed töölt koju, aga pea on tühi. Kõik oleks justkui järele proovitud, tehtud — déjà vu.
Mulle meeldib kokata ja nädalavahetustel pole mul midagi selle vastu, kui midagi uut katsetan ja köögis aega veedan, aga tööpäeviti väsinuna koju tulles kokkama hakata tundub ikka jube nuhtlus.
Kui oma partneriga kokku kolisin, mäletan, et ma lausa armastasin talle kokata. Olin ju enne seda üksinda elanud ja üksinda elades ei teinud ma just tihti süüa. Pigem ostsin supermarketist valmistoitu. Seda suurem oli mu rõõm, kui sain kellelegi süüa teha ja erinevaid asju katsetada.
Tulles aga tagasi argipäevaõhtute juurde, siis nüüdseks on nendest saanud ikka tõeline argipäev ja igaõhtune söögitegemine tundub eriline pingutus olevat.
Vahel oleks hea hoopis niisama koju tulla, jalad seinale visata ning vaadata, kuidas kaasa kokkab, aga paraku pole mind sellise mehega õnnistatud. Eks ta on mulle suure nurumise peale süüa küll teinud ja oskab ka, aga lihtsalt seda juhtub aastas korra ja siis ka pean seda ikka valju häälega mainima. Ise ei tule ta küll selle peale, et võiks mulle ka vahel argirutiini lõhkuva üllatuse teha.
Kui ma vahel temast hiljem koju jõuan, siis selle asemel et kokata ja siis mõnusalt juba koos sööma hakata, istub tema diivanil teleka ees ja laseb rõõmuga minul köögis toimetada. Ja mul peab alati kuskil ajusopis idee olema, mida õhtusöögiks pakkuda.
Üldiselt mõtlen õhtuste kokkamiste peale, et endal ja kaasal oleks mõnus süüa. Panen kokku nimekirja nädala jagu erinevatest roogadest, et siis iga päev midagi uut valmis teha. Leian nii lihtsama olevat, sest selle järgi teen oma nädalase ostunimekirja. Nädala sees juhtub kumbki meist poodi ainult sellisel juhul, kui kapist on piim, leib ja muu selline igapäevane kraam otsas.
Aga ikka kipub nii olema, et üle kuu aja need samad toidud korduvad ja tunnen, nagu mõte oleks kinni kiilunud. Lappan küll aeg-ajalt mõnda retseptiraamatut ja loen internetist teiste katsetuste kohta. Paraku tunnen, et näpuga retseptis järge ajada — see on küll viimane asi, mida ma õhtul kodus oma köögis teha tahan. Pealegi kulutan aja palju meelsamate tegevuste peale ja üle tunni ei taha kuidagi argipäeva õhtul pliidi taga toimetada. Ja üksi ei jaksa ka.
