Naine oma lapsepõlvest: õppisin oma isa hingamiskiirusest ja sammudest lugema, millises tujus ta on...
Viimasel ajal on olnud palju juttu sellest, et isa mängib inimese arengus suuremat rolli kui siiani arvatud on. Olen juba aastaid endamisi lahanud isakompleksi teemat ja leidnud oma tutvusringkonna näidetele tuginedes, et isakompleks on tõepoolest kõigil, kuigi erineval kujul.
Isegi isata lastest on selgelt näha, et see puudumine on sügava jälje jätnud. Neil, kellel isa olemas on, sõltub kõik sellest, milline ta on/oli ning milline oli/on nendevaheline suhe. Mul on tuttavaid naisi, kes on oma kaasadeks valinud isa täpse koopia, nii välimuselt kui iseloomult. Mul on tuttavaid mehi, kes on ise oma isade täpsed koopiad, heas või halvas mõttes. Mina ise kuulun sellesse rühma, kelle läbisaamine isaga pole kunagi olnud hea ning isa mõju on see, et olen elus valikuid tehes lähtunud (alateadlikult) sellest, millised on olnud isa seisukohad ning teinud siis kõik vastupidi. Nooremana ma ei tahtnud mõelda, et isa mind kuidagi mõjutab, ma tahtsin temast ja tema määratud rajast nii kaugele kui võimalik, aru saamata, mida kõike ma pagasina olen kodust kaasa saanud ja mõistmata, et ma poleks mina ise ilma selleta, kuidas mind kasvatati.
Minu isa on üks neist inimestest, kes on alati kriitilised, torssis, kunagi ei kiida, ütlevad vihahoos asju, mida tõsiselt ei mõtle, toovad alati välja kõik minevikuvead ja ei suuda lahti lasta ja vabalt võtta. Ebakindel, armukade, omamishimuline, äkiline — kõik see, mis tuleneb madalast enesehinnangust ja enda isakompleksidest. Sellest tulenevalt olen ise läbi elu tulnud ülimalt enesekriitilisena, alati enda ja oma välimusega rahulolematuna, end väärtusetuna tundes ja meeleheitlikult püüdes kõigile meeldida ning konflikte vältida. Õppisin kodus õhkkonda tajuma, lugema isa hingamiskiirusest ja sammudest seda, millises tujus ta on ning võtma endale vastutuse teise inimese emotsioonide eest, püüdma tülisid ära hoida. Ma tõesti püüdsin kogu aeg meeldida ja kui teismelisena aru sain, et isa heakskiitu ei pälvi ma kuidagi, tuli hoopis mässumeelne faas. Mu isa ei salli mitte midagi normaalsusest erinevat ning nii katsetasin mitme stiiliga, mida isa vihkas. Kuulasin muusikat, mida ta ei sallinud, suhtlesin inimestega, keda ta kunagi ei oleks heaks kiitnud, sest need erinesid liiga palju tema maailmavaatest. Alles naisena hakkasin aru saama, et ilmselt on mu meestemaitse suures osas põhinenud isa vastandite otsimisel. Vastasmõju on ka mõju.
Täiskasvanuna näen isa sellisena nagu ma lapsena ei osanud kunagi vaadata. Ma olen teda kartnud, ma olen teda vihanud ja põlanud, võimalik, et lapsena ka armastanud, aga ma ei mäleta seda aega. Mul ei ole olnud isa, kes oleks sülle võtnud, lohutanud, õpetanud, koos mänginud ja koolitükke teinud. Isa, kellega saaks rääkida ja kellelt nõu küsida. Mul oli vangivalvur, ülemus, hirmuvalitseja, kelle eest põgeneda, keda karta, kellest eemale hoida ja kellele ma mitte kunagi ei meeldinud ning kes ka kogu oma olemusega välja näitas, et olen tal jalus, pinnuks silmas. Täiskasvanuna saan aru, et isal on pehme külg, ta tahab olla armastatud ja austatud, ta hoolib oma perekonnast, kuigi seda ütleb ja välja näitab nagu eestlasele kombeks — ainult purjus peaga. Nüüd on mul temast kahju, sest ta on sellise hirmuvalitsemisega kogu pere ja suguvõsa endast nii eemale tõuganud, et seisab üksinda, väljaspool pereringi ning ta ei saa ilmselt kunagi seda soojust, mida ta tahaks. Õnnetu inimene. Pereasjad on keerulised, alati on liiga palju minevikku vahel, selleks et puhtalt lehelt alustada. Kõik teevad vigu, ükski vanem ega suhe pole täiuslik, aga on tõesti hea, kui mehed rohkem mõtlema hakkaksid, millised isad nad on ning kuidas see tulevikku muudab.
