Naine oma puuduvatest emotsioonidest: kas olen liiga julm, kui isa surm mind külmaks jätab?

Kui oled kasvanud vaid emaga koos, siis on bioloogiline isa üks müütiline tegelane, kes on küll olemas, aga võhivõõras. Mis emotsioonid peaks valdama siis tema surma puhul? Kui aus olla, neid emotsioone eriti polegi.

Möödunud nädala lõpus kirjutas mulle üks kauge sugulane, kes uuris, kas olen juba kuulnud. Küsisin veel lõõpimisi vastu, et kuulnud millest — sellest, et Eesti uueks brändiks on lammast meenutav rändrahn? Või mõni muu suur uudis? Tegelikult oli asi naljast kaugel, sugulane ütles, et mu isa on surnud. Tema ka täpsemalt ei teadnud, vaid nii-öelda külajuttude tasandil (emapoolne sugulane), isa ja tema lähikond on minu jaoks pea tundmatud. Eesti on siiski väga väike ning uurisin maad. Isal oli probleeme südamega ja viimaks tabas teda infarkt, millest ta enam ei taastunudki. Puhtinimlikult loodan, et surm polnud vaevaline, et ta ei pidanud kannatama. Näiteks mu ema vennal oli vähk, nägin kõrvalt, kuidas ta läbis kolm keemiaravi ja üritas vastu pidada. Head päevad vaheldusid nendega, kus ta ei suutnud enam voodistki tõusta ning lõpus sõidutas teda kodu ja haigla vahet kiirabi. Loodetavasti isaga nii ei olnud.

Eelistas perekonnale viinapudelit

Isaga… Imelik on tegelikult seda sõna kasutada. Eks ma teadsin juba lapsena, et ega kured mind kohale ei lennutanud, aga isa kui sellist mul polnud. Ma pole Arvoga, see ta nimi, päevagi koos elanud. Ma ei tea täpset tausta, vist oli põhjuseks Arvo liiga lähedane suhe viinapudeliga, aga lahku läksid nad siis, kui ema mind ootas. Me ei rääkinud Arvost kunagi. Internetiajastu saabudes otsisin ise veidi tausta, Eesti väike jne. Midagi ma tema kohta teada sain: töötas kunagi bussijuhina, osalenud Eesti mälumängumeistrivõistlustel jne. Ma ise kasvasin Rakvere kandis, aga tema elas vist selleks ajaks Pärnumaal. Elagu Facebook! Hiljem olen teada saanud, et tal on veel kaks last kahe erineva naisega.

Ma ei saa selle peale muidugi mürki võtta, aga oletan, et ta pole üritanudki minuga suhteid luua. Vähemasti mulle midagi sellist ei meenu. Emaga oli see kõik ka kuidagi tabuteema. Kui sul pole kunagi midagi olnud, ei oska tegelikult selle kohta ka uurida. Tema ise teemat ei tõstatanud. Kui ma olin umbes 15, leidis ema uue elukaaslase. Kasuisaks ma teda nimetama ei hakanud — lihtsalt onu Risto. Nii on tänase päevani.

Kas nutsin? Ei

Ma pean end üldiselt empaatiliseks inimeseks, aga pean ausalt nentima, et Arvo surm minus suuri tundeid ei tekitanud. Kas ma nutsin? Ei! Mõtlesin pikalt elu üle järele? Ei. Olen sellest rääkinud vaid üksikutele inimestele. Mu enda elukaaslane oli minust enam šokeeritud. Soovitas mul töölt mõned vabad päevad võtta ja küsis isegi, kas ma matusele lähen. Ma muidugi tänasin teda viisakalt toe eest ja ütlesin, et saan hakkama, võtab vaid veidi aega.

Tegelikult ilmselt kaua ei võta. Üks asi on laps nii-öelda valmis teha, teine ta üles kasvatada. Minu teada ei toetanud Arvo meid ka elatisrahaga. Ent raha rahaks, oleks ta veidigi huvi näidanud, oleks mul ilmselt teised emotsioonid.