Olen pikaaegses suhtes, lapsed täiskasvanud, sõbrad noorpõlvest. Nagu igas paarisuhtes, nii on ka meil mehega tülisid ja eriarvamusi. Vahel puudutavad need omavahelisi suhteid, vahel lapsi, vahel sõpru. Pean selliseid arvamuseavaldusi normaalseks, need on omavahelised köögi- ja saunajutud, mida turule ei veeta, vaid sinna nad jäävadki.

Aga mu mees arvab teisiti. Millaliganes meil on koosviibimine, kus on nii lapsed kui sõbrad, jõuab kätte hetk, kus ta vinti jäädes kannab ette iga viimase kui omavahel öeldud sõna. Igaüks hakkab siis vastavalt oma fantaasiale vunki juurde lisama ja kujundab seeläbi ka arvamuse. Ma olen sellest nii väsinud ja ei tahagi oma mehega rääkida enam rohkemast kui ilmast, söögist ja unest.

Kui ma muretsen meie ühiste laste pärast, siis seltskonnale kantakse see ette kui "ema halvustab teid". Ei julgegi enam ühtegi oma mõtet talle avaldada, kuigi ta on ju ometi mu laste isa. Viis aastat tagasi oli meil abielukriis. Esimene ja tõeline. Vanem tütar teatas, et tema pooli ei vali, saage ise hakkama … ja hakkas isa käehoidjaks.

Kriisis olime mõlemad süüdi, aga kui ma esimest korda midagi mainisin, ütles tütar: saa ise hakkama, mul on muudki teha! Selge. Rohkem ei tülitanud. Tagantjärgi olen kuunud, kuidas ta pidi oma resursse kulutama, et isale toeks olla.

Tegelikult ei vaja ma oma täiskasvanud lastelt mingeid lisaresursse. Mulle meeldiks, kui nad saaksid oma eluga hakkama ja laseksid minul ja isal oma elu elada. Kahjuks aga vajab isa mingit "ahjukütist", sellist, kus tema paistab hea ja ema halb.

Minu jaoks on see ebanoraamalne.

Teiste sõnadega - mul on “pika keelega mees”, kellega ei saa midagi omavehel arutada, ilma et ta suurele turule ei veaks. On kellelgi selliseid kogemusi?