Naine on vihane: mu mees peab oma laste kõrvalt ülal ka eksnaist, meie aga elame peost suhu! Elatiste süsteem on ebaõiglane
Lugesin sel nädalal meediast, et valitsus arutas justiitsministeeriumi poolt elatise sissenõudmise tõhustamiseks koostatud eelnõud, millega peatatakse elatisvõlgniku reisidokumentide kehtivus ja tõhustatakse koostööd kohtutäiturite ja politsei vahel võlgniku sõiduki kättesaamiseks.
Kogu aeg räägitakse, et küll naisest lahku läinud mehed on pahad — ei taha maksta elatist, muudkui põgenevad kohustuste eest. Jõudsin juba ka selle valitsuse jutu peale vihastada, aga vähemasti oli uudise lõpus mainitud, et ehk muudetakse summa paindlikumaks. “Uue süsteemi järgi peaks väga väikese sissetulekuga elatist maksma kohustatud vanemad maksma senisest vähem elatist, et vältida nende heitumist ilmselgelt üle jõu käivate summade üle.”
Ent, mis on väga väike summa? Ilmselt mu elukaaslane Andre sinna alla ei läheks, ta saab kätte pisut alla tuhande euro, vahel ületundidega koos pisut enam. Ent kohustused on väga suured, ta maksab kahe alaealise lapse jaoks iga kuu elatist umbes 500 eurot ja ikka ning jälle lisandub sellele veel midagi.
Eksnaine mängib osavalt ohvrit
Tema endine elukaaslane suudab väga hästi mängida ohvrit — kurdab, et küll vaja kooliekskursioonide jaoks raha, siis jällegi ujumistrenni jaoks. Ujumine on väga kallis ala, vanem laps, poeg, just sellega tegeleb. Noorema, tütre, puhul siis igasugu lasteaiaga seotud kulud ja nii edasi.
Ma saan aru, et laste eest tuleb hoolitseda. Lapsed on tihti nädalavahetusel meie juures, nii et kulusid on meie poolt veelgi. Mul endal lapsi veel pole, aga kasvasin nii, et hoidsin ise vahepeal oma nooremat õde. Ma saan lastega hästi läbi. Samas praegu ei ole Andre lapsed minu vastu väga sõbralikud. Ma juba kujutan ette, mida kõike Kärt minust räägib. Perelõhkuja, rahaahne, mida iganes veel. Ma kõike ei tea, aga poiss on öelnud, et ema rääkis talle, et mina üldse olengi süüdi, et Andre nende juures ei ela. See on imelik jutt, nad läksid lahku kolme aasta eest, mina kohtusin Andrega ligi aasta hiljem.
Kui ma õigesti mäletan, siis lastetoetus on lapse kohta 55 eurot kuus ehk emale laekub iga kuu veel juurde 110 eurot. Oleks siis Kärt ise vaene, ta töötab ühes kallis salongis ja olen kindel, et ta palk on suur. Minul jääb ka umbes 1000 kanti kätte nagu Andrel. Ei, me virele, aga samas tunnen, et ma oleks ise peres kui ema, kes hoolitseb lapse ehk mehe eest, minu kanda tulevad põhilised kulud, sest on olnud kuid, kus Andrele jääbki laste ja eksnaise kõrvalt kätte paarsada eurot. Eriti mage oli eelmine talv, kui Kärt põrutas sõbrannadega Hispaaniasse ja lapsed jäid meie juurde. Oletan, et põletas seal Andre käest saadud elatisraha.
Mida tähendab väike palk?
Ma olen täiesti veendunud, et mees peab oma laste eest hoolitsema, aga kuskil läheb piir. Mis on väike palk? 500 eurot kätte, vähem? Kui mõelda, mis summadest on meil jutt — mu mehe puhul 500 eurot kuus või enam lastele, siis on ka 1000 euro suuruse palga puhul seda palju. Iga olukorda peaks vaatama individuaalselt, näiteks peaks Kärt täpselt esitama oma kulud ja siis oleks näha, palju reaalselt elatiseks vaja. Tema peab ju samamoodi panustama laste ülalpidamisse 500 eurot kuus, kui Andrelt seda nõuab, sest vanemate kohustused on võrdsed. Pole reaalne, et kahe lapse igakuised kulud on 1000 eurot! Muidu olemegi olukorras, kus naiste käes ongi võim — mehed aga virelegu. Või teine variant — tean ka ühte sellist olukorda — mees on ikka oma lapse emaga koos, väldib rahaliste kohustuste tekkimist, aga reaalselt on nende suhe puru. Mehel on kõrvalt ka armuke. Kas see pereformaat on ka poliitikute meelest kuidagi ideaalsem? Kasvatab neist lastest pereväärtusi hindavad täiskasvanud?
