Naine pihib: isa aastatetagune vägivaldne käitumine ei lase mul siiamaani rahus elada

Naisteka Foorumisse on kirjutanud lugeja, kelle isa vägivaldne käitumine minevikust teda siiani kummitab. Mis kõige hullem, naine tunneb, et selle tõttu on ta ka ise närvilisemaks muutunud. Mida sellises olukorras ette võtta?

Läbisaamine isaga muutus võimatuks siis, kui ma olin umbes 17aastane. Väga inetuks läks olukord nii umbes 3-4 aastat hiljem. Ma ei olnud mässav pubekas, seega ei oska ausalt öeldes isegi mitte öelda, mis meie läbisaamisele saatuslikuks sai.

Isa on mul alati tõsine kompleksihunnik olnud. Alandab pidevalt teisi, samal ajal end kiites. Võrdleb end teistega ja otseloomulikult leiab ta alati, et tema on kõigist parem ning kõik ülejäänud ei oska elada. Väga vastik inimene, kes kogu aeg norima peab. Ta leiab alati midagi, mis on valesti ja hakkab selle kallal norima.

Kunagi läksime me nii tugevalt vaidlema, et ta tuli mulle lausa kätega kallale. Ma olin siis 20aastane tüdruk. Samamoodi on ta mu vennale kallale läinud. Mainin ka ära, et praegu olen ma 31aastane. Viimasel ajal on minevik mind tugevalt häirima hakanud ja see muudab mu väga agressiivseks. Mul on hea meel, et ma pole sama vägivaldne kui mu isa, kuid mine sa tea, millal see välja lüüa võib. See on ka põhjus, miks ma kirjutan. Me küll hakkasime paremini läbi saama, kuid ei saa öelda, et see inimene mulle meeldib. Ta on mu jaoks vastik ja saab seda ilmselt ka igavesti olema. Ma lausa väldin kokkupuudet temaga.

Soovin enda vihast vabaneda. Ma ei taha muutuda närviliseks iga kord, kui ma isa meenutan. Ootan teie asjalikke soovitusi olukorraga toime tulemiseks, sest tean, et kui ma kohe midagi ette ei võta, võivad tagajärjed väga jubedad olla. Kas ma peaksin psühholoogi või psühhiaatri juurde pöörduma? Ehk ka muudmoodi abi otsima?

Olen tänulik iga nõuande ja abistava lause eest!