Naise kannatus hakkab katkema: kas ja kui kaua võib ema oma tütrele halvasti öelda?

 (52)

Naise kannatus hakkab katkema: kas ja kui kaua võib ema oma tütrele halvasti öelda?
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Olen juba suur inimene, lähenen 30ndale eluaastale. Kodust kolisin välja 17aastaselt ja siis hakkasin ka endale ise raha teenima ning läksin täielikult oma elu peale. Üldiselt olen oma eluga normaalselt hakkama saanud, aga üks asi mu lapsepõlvest on minuga tänaseni kaasa tulnud ja see ei anna mulle rahu. Nimelt ema komme mind pidevalt halvustada.

Pole asja, millega ta minu puhul rahul oleks. Pole kunagi olnudki. Kõik jääb talle ette — mu soeng on inetu, käekott jõle, riideid nimetab kaltsudeks ja kuigi ma pole kunagi eriti paks olnud, tahab ta kogu aeg, et ma kaalust alla võtaksin. Paks, tünn ja pada on vaid mõned nimed paljudest, millega ta mind mõnikord kutsub. Kui lisada sinna kommentaarid mu tema meelest olematu toiduvalmistamisoskuse, vale karjäärivaliku või puuduva peigmehe pärast, siis võite isegi arvata, millises seisus on mu enesehinnang. Muidugi võite ka ära arvata, kui tihti ma tal külas käia tahan üldse. Nojah, ega eriti ei kisu küll. Kõnesidki ei taha vastu võtta enam, sest sealt tuleb ka alati mingi jura, mis jääb mind vaevama ja millega pean pärast veel nädal aega tegelema, et seda oma peast välja saada. Aga hoolimata kõigest on ta ikkagi minu ema…

Ma pole kunagi kohanud ühtegi teist ema, kes oma lapsega niimoodi käituks. Võib-olla tehakse seda koduseinte vahel. Minu ema küll ei hooli sellest, kas keegi on läheduses või mitte. Kui tal on ikka vaja öelda, et ma näen lühikeses suvekleidis välja nagu lits, siis seda ta ka ütleb, olgu kasvõi keset Raekoja platsi kõigi kuuldes. Aga ma ei tea, mida teha. Ma olen talle öelnud, et tema halvustamine häirib mind ja ma ei tunne, et oleksin selle ära teeninud. Isegi siis, kui mu soeng on tema meelest kole, saab seda ju öelda viisakalt või veel parem — enda teada jätta. Minu soeng on ju minu enda asi, mitte kellegi teise. Selle peale ema solvub. Tema ütleb, et mul pole mingit õigust teda õpetada, sest tema on mu suureks kasvatanud ja ema ollakse eluaeg. Õpetamine, kasvatamine ja aitamine kestab tema elupäevade lõpuni ja ma peaks sellega ükskord ära harjuma.

Loe veel

Seotud lood:

Mul ei oleks midagi selle vastu, kui ta tõesti aitaks ja annaks konstruktiivset kriitikat, aga mõnitamine, halvustamine ja alandamine ei ole konstruktiivne, vaid pigem hävitav. See hävitab mind ja meie suhteid. Ema ongi solvunud, et ma ei taha temaga eriti enam kokku puutuda, sest tema oma sõnul tahab mulle ainult head. Raske uskuda, et kellegi litsiks või peletiseks sõimamisega midagi head on võimalik teha.

Mida siis teha? Kas ja kui kaua ma peaksin ema „kriitikat“ taluma? Kuidas panna talle aru pähe, et ta selle eluaeg kestnud terrori ükskord lõpetaks ja meie suhted paraneda saaks? Ta on minu ema ja ma ei taha temaga sidemeid katkestada, aga ma kardan, et kui ta jätkab samal viisil, siis mu kannatus katkeb ja ma pean ta oma elust lihtsalt välja jätma.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare