Naise päev versus mehe päev: muigan põlglikult oma abikaasale, kui ta kodust õigel ajal lahkub, ilma et peaks lastetoole ja käru autosse toppima

 (12)
Naise päev versus mehe päev: muigan põlglikult oma abikaasale, kui ta kodust õigel ajal lahkub, ilma et peaks lastetoole ja käru autosse toppima
Foto: Panthermedia/Scanpix

Katkend Sarah Turneri raamatust "Ebaemmelik emps".

Kui hommik kätte jõuab, vaatan ma vahel enda ees laiuvat päeva ja mõtlen: „Tule taevas appi.” Jamesi äratuskell heli­seb, ta tõuseb üles, käib pesemas ja valmistub tööpäevaks. Minu äratuskell on viimasel ajal Henry, kes karjub kõva häälega: „Emme, kas sa oled üleval? Mu pidžaamapüksid on märjad. Ma ei leia tuletõrjeautot. Kas ma võin Weetosi krõbinaid võtta?” Kui mul eriti veab, kuulen ma ärgates esi­mese asjana käsilaste puukse, kuna mu kõrva ääres on fil­mist „Mina, supervaras 2” pärit puuksukahur, mis äratab ka Jude’i, kes teeb kohe oma päeva esimese kaka. Minu neetud elu. Hommikune tsirkus võib alata …

„Ilusat päeva,” muigan ma põlglikult oma abikaasale, kui ta kodust lahkub. Õigel ajal. Ilma et peaks lastetoole ja käru autosse toppima. Ilma et ta peaks muretsema, kas tal on piisavalt niiskeid salvrätikuid ja marlit, mis ei haiseks nagu juust. Vahel kuulab ta iPodist isegi päris muusikat. Kaabakas.

Elutoa kuningriigis on aga vähemalt üks mu järglastest algust teinud ja ma kaalutlen, kas 8.35 on „Lelulugu 3” jaoks liiga varajane kellaaeg või ehk peaks vaatama, mis Lorraine’i saates tuleb … Ja veel enam on mul ikka sama asi vaja välja nuputada: ausalt, mida perset ma nendega päev otsa teen?

Seotud lood:

„Sa ei tea, kuidas sul on vedanud, et sa saad tööle minna,” räägin ma Jamesile. „Tahaksin, et me saaksime vahetada.” Emapuhkus oli selle vimma suurim osa, aga isegi poole kohaga tööle tagasi minnes tekitasid kaks „vaba päeva” (urin) tihti kiuslikke võrdlusmomente ning leian siiani, et käitun oma täiskohaga töötava abikaasaga lapsikult. Teoorias on poole kohaga töötamine ajutine, et poiste lapsepõlv üle elada, aga praeguseks käib juba neljas aasta ja asi ei tundu enam eriti ajutine. Minu argirutiin on võrreldes paari aasta taguse ajaga tundmatuseni muutunud, aga tema oma mitte. See ärritab mind. Asi on selles, et ma tean, et see ärritab ka teda, et tema rabab viis päeva nädalas, aga mina veedan neist kaks kodus meie imearmsate poegade seltsis.

„Vahetaksin sinuga hea meelega kohad,” ütleb ta. „Mulle meeldiks väga töötada kolm päeva nädalas.” Ta ei ütle seda provotseerimiseks või kiusuks — talle tõepoolest meeldib mõte osakoormusega tööst.

„Häh! Sul pole absoluutselt aimugi!” vingun mina. Ja nii ikka ja jälle …

Nojah, olen jõudnud arusaamisele, et igavene debatt tee­mal „minu päev on raskem kui sinu oma” on naeruväärne. Ja mõttetu. Kumbki teist ei tunne end seetõttu paremini ja asi on mõlema osapoole suhtes suuresti ebaaus.

Kui teist korda sünnituspuhkusele jäin, hakkasin aru saama, et mu kadedus selle üle, et ta töö pärast kodust lah­kuda tohib, tuleneb veidi moondunud mälestusest selle kohta, milline oli meie elu enne lapsi. Töö võib vahel tõe­poolest olla justkui puhkus — ja ma armastasin oma tööd, kurat võtaks –, aga see on siiski töö. Ja vastsündinu ning kolmeaas­tase jõmpsika tõttu pidi James tööl läbi ajama väga vähese unega. Ja kui töö on läbi, ei leia ta eest kodu, mis on puhas ja vaikne, ega saa juua külma õlut ja vaadata telekast sporti nagu vanasti, kui ta pidi vahel pangas kauem tööl olema. Kodus olen mina. Stressis naine. Istun ja mõistan teda hukka kesk näruseid plastmänguasju ja võib-olla ka kakaseid mähk­meid. Räägin talle, kuidas ma vihkan kodus olemist. Kui väga ma vihkan oma elu (tülides on lubatud dramaatiline olla!). Räägin, et olen murdumas ja ei, ma ei tea, mis õhtu­söögiks on, sest ma pole isegi pesemas käinud. Vahel näitan ma talle videot, mille päeval tegin, kus üks või mõlemad lapsed karjuvad täiest kõrist, ja kommenteerin: „Selline oli minu päev.” Ma imestan, et ta endale õhtuseks ajaks lisatööd pole võtnud.

Usun, et oleme kõik nüüd olukorrast aru saanud, ja peak­sin seda peaaegu praalivat „minu päev oli hullem kui sinu oma” kemplemist ohjeldama. Saavutanud pole ma oma koju naasva abikaasa kallal näägutamisega mitte midagi. Vahel tunnen end lihtsalt lööduna ja tahan, et ta tunnistaks, et tõmbasin lühema tiku. Tahan, et ta võtaks joonlaua ja kin­nitaks, et minu tikk on tõepoolest lühem. Tahan, et ta saaks aru. Aga temal on sama kopp ees minu pidevast virinast ja ta tahab mulle meelde tuletada, et tema on päev otsa tööl olnud. („No kas sul pole mitte vedanud …” Ja nii edasi …)

Loe veel

Tagasi vaadates tean tegelikult, et olen olnud veidi üle­kohtune. On tõsi, et minu kodustel päevadel „põgeneb” ta kell 8.25. Ja ta saab iPodist muusikat kuulata (kuigi shuffle’i peal riskib ta „Lumekuninganna ja igavese talve” „Let it Go” ja/või „Lõvikuninga” „Hakuna Matataga”). On tõsi, et vahel olen mina kell 9.25 juba surmani tüdinud — ma ei jaksa enam telekast mõttetuid saateid vaadata: seal on liiga palju hambutuid inimesi ja niisuguseid hambutuid, kes olid vahe­korras ja nüüd on üllatunud, et said lapse, kellele juhtumisi pandi nimeks Mercedes-Leigh.

On tõsi, et on päriselt päris palju päevi, kus ma oleksin suurema heameelega tööl.

See aga ei tõesta absoluutselt, et mu abikaasa on „võidu­mees”. Usun, et vahel ärkab ta esmaspäeviti üles, vaatab enda ees laiuvat nädalat ja mõtleb, et tal võiks ka olla võimalus lihtsalt koju jääda. Mind kadestada on sama põhjendatud kui see, et mina teda kadestan. Mina aga lihtsalt kuulutan ta tunded naeruväärseks, räägin, kui raske kodus on, ja kordan veel üle, et tal pole aimugi. Ma ei eksi selle väitega täieli­kult — tal polegi aimu, kuidas on olla kahe alla kolmeaastase lapsega iga päev kuude kaupa kodus. Ta pole seda kunagi tegema pidanud, aga see ei ole ju ka tema süü. Samamoodi ei tea mina, mis tunne oleks täiskohaga tööl käia ja siis tulla koju orkaani (ja kogu seda ümbritseva hävingu) juurde, mil­lel nimeks Naine. Kõige keerulisematel emapuhkuste kuudel unustasin isegi küsida, kuidas ta päev läks. Võib-olla oli see erakordselt halb. Mul oli kohe vaja talle välja paisata kõik põhjused, miks minu päev oli õudus kuubis, miks minu päev oli kümme korda raskem, põhjused, mida ta juba päeval varem saadetud ähvardavatest ja roppusi täis sõnumitest lugenud oli. Mõni näide:

  • Oleksin ennemini prügivedaja, kui tegeleksin selle sitaga siin.
  • Ära lõuna ajal helista. Mul ei ole midagi head ütelda.
  • Kus sa oled? Saada kohe sõnum, kui tulema hakkad. Sa pead paki mähkmeid tooma — ma ei jõudnud isegi poes käia, sest nad on käitunud päev otsa nagu täielikud persed.
  • Parem oleks, et sa hiljaks ei jää. Mul on sinu lastest sitaks kõriauguni.

Sõnastus on muutmata (ma ei ole uhke).

Saadan sõnumi, kui tunne tuleb, mis kahjuks juhtub siis, kui ma emma-kumma lapse peale närvis olen. Sellised sõnu­mid ei ole reaalne pilt olukorrast — on palju väga häid päevi, kus me poistega niisama oleme ja mis sõnumitesse ei jõua, kui ehk ainult mõni WhatsAppi pilt lastest auruveduril näiteks. Muidugi, ma vingun oma „vabade” päevade — eriti kesknädala — üle. Aga isegi tulihingelistele tööfännidele on kojujäämisel omad eelised. Vahel on see ikkagi parem variant. Peale päikeseliste suvepäevade, sõpradega kokkusaamiste ja laste kallistuste (mis ei ole tatised) on midagi väga vabas­tavat selles, et saad ise enda päevaplaani peremees olla, kui tööl ei ole. Kui soovid, võid näiteks otsustada teisipäeval kell kaks raamatukogu külastada. Ja seda tõesti teha. Tõenäoliselt ei jõua sa sinna enne kella nelja, kuna on täiesti võimatu sellest pagana kodust lahkuda kiiremini kui pooleteise tun­niga … Aga mingi maani saad sa tõesti otsustada, mida oma ajaga teha. Ainult lapsed veeretavad oma iseloomutäringut ja otsustavad, kui edukas see käik on. Ikka peab kellegi ees vastust andma, aga ülemus või ülemused, kes su kuklasse hingavad, on palju pisemad. Ja neid saab rosinatega ära osta.

Mulle tundub, et peaksin kohe lisama, et kõik, mis ma kirja panen, põhineb vaid meie pere dünaamikal. See ei ole mingi üldistus, et lastega kodus olev ema on rohkem „tööl” kui ta abikaasa — see pole tihti üldse tõsi. Võib olla ka teistpidi. Võite olla samasoolises abielus, kus ei olegi tema-temakese-vastu-olukorda. Võib-olla töötate mõlemad osaajaga. Võib-olla töötate mõlemad täiskoormusega. Võite olla üksikvanem.

Võtan teie kõigi ees mütsi maha.

Kui siiski jagate meie dünaamikat, ei pruugi rohi töötaja poolel siiski rohelisem olla. Mõni päev on ja mõni päev ei ole. Mõnel päeval on ühel teist märgatav eelis. Mõni päev kaotate mõlemad. Ainus kindel fakt on see, et kui te ei kaalu tõsiselt töö-kodu jaotust (ja rollide jaotust) kõne alla võtta, kestab minu-päev-oli-sitem-kui-sinu-oma-debatt igavesti ja see ei aita mitte kedagi. Seni on rohkem aidanud see, kui reedel üks vein lahti korkida ja nõustuda, et meil mõlemal on raske nädal olnud. See soodustab ühtekuuluvustunnet — ja veini saab ka. Kõik võidavad.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare