Uurisime eesti pereinimestelt, kuidas on lood nende koduseinte vahel. Kas nad vastavad klassikalisele mudelile, kus mees toob leiva ja naine lõikab selle lahti või on töö peres kuidagi teisiti jaotatud. Nagu arvatagi oli, on peresid tegelikult igasuguseid. On mehi, kes teevad kõik kodused tööd ära ja naisi, kes peavad ka puid üksinda lõhkuma. Loomulikult on ka rõõmustavaid justkui filmist välja hüpanud perekondi, kus mees ja naine kõrvuti sibulat hakivad ja mõlemad naeratavad.

Noormehed on agarad abilised

25aastane Maria on majapidamistööd elukaaslasega kenasti ära jaotanud. “Mu elukaaslane käib koeraga väljas ja peseb nõusid, mina pesen pesu ja koristan tube. Vannituba koristame kordamööda. Süüa teeb enamasti mees, kuid kui tal on pikad töö- või koolipäevad, siis teeme koos või sööme kusagil väljas,” räägib neiu, kes toidupoodi külastab tavaliselt elukaaslasega koos.

“Üldiselt teen kodupidamistöid rohkem mina,” jagab 23aastane Karl. “Mu elukaaslane teeb väga hästi süüa ja see nagu võrdsustab,” on noormees rahul. Karl lisab ka, et kuna tema kolis korterisse enne ja muretses kõik majapidamiseks vajaliku, tunneb ta ka neid töid juba paremini. “Ma ei usaldaks teda ka,” naerab mees.

Maria lisab, et ega temagi ei usaldaks oma elukaaslast näiteks pesumasina kallale. “Tema meelest on täiesti normaalne panna kokku sinine särk, punased sokid ja mustad teksad,” imestab naine.

Selgus, et on ka noormehi, kes on valmis kõik majapidamistööd enda õlgadele võtma.
“Mina teen üldiselt kõiki töid,” räägib 26aastane Johannes. “Kütan, koristan, pesen pesu, käin poes,” loetleb mees. Nimelt on tema elukaaslasel äärmiselt kiire graafik, mis nõuab temalt nii õppimist, töötamist, näitlemist kui muusikaproove. Johannes on sellise elukorraldusega rahul — ehkki ka tema peab tööl käima, on kallima elus nii palju asju korraga teoksil, et noormees mõistab seda täielikult.

“Nähes väiksena isa “teenindamist” tegin otsuse: mina endale sellist meest ei võta!”

26aastane Mari on juba seitse aastat elukaaslasega koos elanud ning peres kasvab hetkel 6aastane poeg. Mari teadis juba algusest peale, et tema enda kõrvale musti nõusid ja tolmurulle kartvat meest ei taha.

“Minu isa oli tüüpiline mees, kes ei teinud süüa, ei pesnud nõusid, ei koristanud ja isegi prügikoti välja viimiseks rakendas ta oma lapstööjõu — minu ja mu õe. Tema tuli õhtul koju, viskas jalad seinale ja hakkas nõudma. Isa ei huvitanud, et ka emal olid täispikad tööpäevad,” vangutab naine pead.

“Seega otsustasin juba varakult, et mina endale sellist meest ei võta ja kõik,” ütleb Mari, keda ongi õnnistatud äärmiselt tubli ja tööka elukaaslase, 30aastase Rainiga. “Ta koristab ning peseb nõusid ja pesu usinamaltki veel kui ma ise. Ta ei virise ka siis, kui peab vahel harva ise süüa tegema. Ma ei mäleta, et mu isa oleks kunagi minu või õe kooliüritustel kohal käinud, kuid minu poeg võib kindel olla, et isa on tema üritustel ja esinemistel alati uhke isana kohal,” kiidab naine.

“Peale selle viib ta last hommikul lasteaeda ning toob õhtul koju. Selles suhtes on meie pere vist üpris ebatraditsionaalne — mees teeb isegi rohkem koduseid töid kui naine,” naerab Mari.

“Milleks üldse majapidamistöid jagada?Teeb, kes teeb!”

33aastane Tanel, kel kodus kasvamas pisike tütar ütleb, et tema pole kunagi elukaaslasega majapidamistöid ära jagama hakanud.

“Milleks?” imestab mees. “Teeb, kes jõuab, miks panna paika reeglid, et vot sina nüüd teed süüa ja mina pesen pärast nõud,” räägib mees, kes ise ühtegi majapidamistööd ei pelga. Tal on nõude pesemiseks samamoodi kaks kätt olemas, miks peaks ta neid töid siis pelgama? Küll aga on pere majapidamisarve naise käes.
“Tal on rohkem aega ja viitsimist numbritega tegeleda, seega jaotab meie majapidamisraha elukaaslane.”

“Kuidas saab inimene elementaarsete ja eluks vajalike tegevuste suhtes olla sõltuv kellestki teisest?”

“Võib-olla on asi selles, et hakkasin endale juba 16-aastaselt koristajana taskuraha teenima, võib-olla selles, et meil oli kodus nii palju igapäevaseid kodutöid, et keegi ei jäänud neist puutumata,” räägib 40aastane Toomas.

“Igatahes olen harjunud maast-madalast enda elamise eest ise hoolitsema. Kodunt kolisin ära 18aastaselt, nii et sellest harjumusest on hilisemas elus ka reaalset kasu olnud.”

“Pealegi ei talu ma mõtet, et ma olen elementaarsete eluks vajalike tegevuste suhtes sõltuv kellesti teisest. Ma oleksin ju niimoodi poolik inimene, olmeinvaliid… ,” arutleb mees. ”
Nii et ausalt öelda ei mõista ma, kuidas mehed, kes ei oska kasutada pesumasinat, pliiti, nõudepesuharja või tolmuimejat, suudavad peeglisse vaadata. Võimekus enda eest hoolitseda peaks ju olema suisa eneseuhkuse küsimus.”

“Muidugi on kodutöid, mis rohkem meeldivad ja neid, mis nii käepärased ei ole. Kõige vähem jaksan ma aias peenraid rohida, kõige enam meeldib mulle aga pesu pesta, koristada ja nõusid pesta. Ka laste koolitööde eest hoolitsemine ja nende kooliriietel silma peal hoidmine on vähemalt 50 protsendi ulatuses minu rida," räägib mees, kel kodus kasvamas kaks koolilast.

"Aga miks ma ei peaks oma mehele susse viima?"

Jätkuvalt ei ole meie seast kadunud pered, kus mehe ainsaks kohustuseks on oma palga jagamine ülejäänud perega.
"Mina olen lastega kodune," räägib 48aastane kolme lapse ema Ester. "Hommikul on abikaasa jaoks valmis triigitud särk ja õhtul, kui ta koju jõuab, on valmis soe söök. vahel käib mees ka lõuna ajal kodus söömas, siis teen selleks ajaks samuti suurema portsu," räägib naine.

"Ma ei saa aru kogu sellest draamast, mida naised majapidamistööde ümber tekitavad. See on läbi aegade loomulik olnud, et naine kasvatab lapsi, hoiab kodu korras ja hoolitseb oma mehe eest, mitte ei õitse nagu lilleke," rõhutab Ester, kes mitte ainult ei vii mehe koju jõudes susse kätte, vaid paneb need hiljem ka esikukappi tagasi.

Aga milliseid töid siis mees teeb? "Mu mees töötab hommikust õhtuni," on naine ärritunud. "See ongi tema töö! Ma saan kõige muuga ise hakkama!"