Oh õudust! Teen oma lapsele liiga, nii nagu minu ema tegi mulle!
Ohver, kellest saab timukas
Kord kaebas Liina vestluse käigus, et ema ei ole olnud temaga mitte kunagi lahke. Ainult karistas alatasa. Liina pidas ennast soovimatuks lapseks, keda ei armastatud ning elas seda kõike rängalt üle.
Ning ühel hetkel ta taipas, et kasvatab oma 7-aastast tütart täpselt samuti — külmalt ja karmilt.
Liina ei taha jäljendada oma ema, ometi on mingi kurjus ta üle võimust võtnud. See veab teda kättpidi ja sunnib karjuma tüdrukukese peale ning löömagi teda. Hiljem aga nutab ja kahetseb.
Miks me seda kordame?
Täiskasvanud naine mõtleb vahel, et on karm oma lapsega, kuna ta õel ema ei õpetanud teda armastama ega õigesti oma hellemaid tundeid väljendama. Ta üritab õppida „näitama armastust“ — räägib võltsi lahkusega hääles, ilmutab kannatlikkuse imesid, samas ei pea vastu, sest alateadvuses tahab ta ikkagi saada oma ema sarnaseks — tugevaks, suureks ja tähtsaks.
Iga väikene tüdruk näeb, et emal on tohutu võim. Ema ütleb, millal ta peab sööma ja mis tuleb selga panna. Ta riidleb sõnakuulmatuse pärast ja kiidab eeskujuliku käitumise eest, ta juhib isa, ostab endale ilusaid asju ja käib, kus tahab. Tütar unistab sellest, kuidas ta suureks kasvab ning saab sama võimsaks kui tema emagi.
Ühe tüdruku jaoks on ema võimsuse näitajaks ilu ja oskus meeldida, teise jaoks oskus maitsvat sööki valmistada ning kodu korras hoida või siis raha teenida. Kolmas, keda on karmilt kasvatatud, ihkab võimalust karistada, kätega või rihmaga kallale minna, karjuda ja nurka panna.
Tüdruk sirgub. Temas, nagu meis kõigis, elab väike laps, kes nõuab oma hinge täiskasvanud poolelt oma jõu ilmutamist sellisel moel, nagu talle tuttav on. Ja kui tema ema karistas oma lapsi, tahaks temagi kannatamatult sedasama korrata. Meie sisemise lapse jaoks on ükskõik, kui kõlbeline selline käitumine on. Ta joobub oma täiskasvanu jõust ja omapärasest võimalusest teha tasa oma kurb lapsepõlv.
Kuidas olukorda parandada
Probleemi teadvustamine on juba pool selle lahendamisest. Ja kui sind teeb murelikuks tõsiasi, et sa kordad laste kasvatamisel oma ema vigu, tuleb sul oma seesmist last hellitada ja armastada — osta endale armsaid pisiasju, kostita ennast jäätisega, vii end kinno multikaid vaatama, käi mõnusas massaažis ning kallista oma meest — anna endale kõike seda, millest olid ilma jäetud lapsepõlves: hoolitsust, hellust, puudutusi, tähelepanu ja õrnust. Kõlab naiivselt. Aga mõjub hästi.
Ja siis, kui oled end küllalt hellitanud, on sul hulga lihtsam hoiduda karjumast, solvamast ja süüdistamast omaenese last. Sinu ema karm vari jääb minevikku, samuti ka sinu ahistav sarnasus temaga.
Veri, mitte vesi
Me omandame alateadvuslikult oma ema käitumisstiili, kuna jälgime teda mähkmetest saadik ning see talletub meie ajukäärudesse. Vahel õnnestub tohutute pingutuste abil sellest hoiduda.
Kui aga meie kontroll oma isiklike ajude üle nõrgeneb, ilmub kõik taas päevavalgele…
Miks korjame üles selle, mille oleme välja visanud
Nooruses üritame loobuda paljudest ema käitumismaneeridest, kuna tahame olla kordumatud. Mõned jooned ajavad meid lausa marru ning me tõotame endale olla teistsugused. Teised iseärasused näivad meile aga tobedad ja naljakad. Kolmandad on halvad vaid seetõttu, et need on ema omad. Ning me lükkame need kõik valimatult ja täiesti teadlikult kõrvale. Seejärel aga saabub mõistmine: „Miks ma küll võitlen endaga, kui oleme emaga nii sarnased?“
Naine on siis tõeliselt täiskasvanu, kui ta asub rahulikult analüüsima ema iseloomujooni ja harjumusi, jättes seejuures endale kõik kasuliku, vältides vaid ebavajalikke.
„Saan aru, miks ta sinuga abiellus…“
„… Sa oled tema ema koopia!“ Marta ja Erik on abielus juba seitseteist aastat, ning naine ei suuda kuidagi välja kannatada oma ülipeent vastikut kunstiteadlasest ämma. Jah, intelligentsete naistena nad ei korralda skandaale ega vehi pannidega, vaid kohtuvad kord kuus, varustatuna lahkete naeratustega ning räägivad muusikast.
Ning äkki teatas üks sugulastest Martale: „Oh, sain nüüd aru, miks Erik sind nii väga armastab — oled tema ema koopia!“
Marta sattus segadusse. Siis aga adus õudusega, et tema käitumises on tõepoolest teatud jooni, mis tema vihatud ämmalgi.
Marta oli iseenda käitumise pärast täiesti endast väljas. Ta poleks osanud ka mitte kõige hullemas õudusunenäos ette näha, et hakkab sarnanema ämmale.
Martaga juhtunud õudusunenäo põhjus. Tegelikult oli ta juba algusest peale ämmaga sarnane — sama tähelepanelik, tark ja ka järsk. Ainult et palju siiram ja usaldavam. Marta mees valiski ta selle peaaegu et tabamatu sarnasuse tõttu oma emaga, kuid ilma ema puudusteta. Seejärel aga asus oma käitumisega provotseerima naist ilmutama tema jaoks harjumuspäraseid iseloomujooni — iga kord solvus, kuuldes naise vihaseid hüüdeid, ignoreeris valjuhäälseid skandaale, kuid kuulas salvavaid märkusi ja etteheiteid. Ta oli sellise käitumisega lapsest saadik harjunud. Ning Marta omandaski kergelt torkiva käitumise, mida tema ämm virtuoosselt valdas. Sest just seda keelt mõistis ta mees kõige paremini.
Halb või hea. Mees tõukas Martat käituma nii, nagu käitus tema „halb ema“. Ning selline asi on suur oht abielule. Kui poiss ei suuda emast lahkuda, siis minek vastiku naise juurest on imelihtne.
Vahel jätab mees naise õlgadele rahaliste küsimuste otsustamise — tema ema kontrollis alati kulutusi ning käskis oma mehel paremini teenida. Nüüd tahaks mees rõõmuga ise oma rahadega toime tulla, aga paraku ei oska. Ent naise peale on kuri: „Võtsid kodus kogu võimu!“
Marta peaks kiiresti loobuma oma paha ämma maneeridest, vaatamata sellele, et need aitavad tal juhtida meest ja peret. Vastasel juhul purunevad suhted paratamatult.
Vahel juhtub ka nii, et mees tõukab naist oma „hea ema“ suunas. Näiteks veenab teda veetma kodus ühiseid puhkepäevi, mitte aga tormama sõpradele külla, päeval pannkooke küpsetama, õhtul aga südamlikult vesteldes jalutamas käima. Tema ema tegi nii tema isaga, ning see on jäänud talle mällu. Ka naisega tahab ta samasugust tihedat kontakti.
Sellist sarnasust ämmaga tuleks kohe ja kindlalt omandada — selles pole midagi häbiväärset. Muidu võib juhtuda, et mees käib ema juures hubasust ja vaimsust otsimas, naisega aga vaid magab ja sööb koos hommikust.
Ning ei tasu nina püsti ajada ja kehtestada peres omi reegleid vaid sellepärast, et need on sinu, mitte ämma omad.
Kindel märk
Kui sa ei kannata oma ämma, tähendab, oled temaga nii sarnane, et sul endal on sellest vastik. Vaid kaks ühesugust naist võivad julmalt konkureerida ühe mehe pärast.
Ilmselt ei armasta sa ämmas just neid jooni, milliseid endas vihkad. Näiteks kadedust, põikpäisust või nahaalsust.
Allikas: Lilit, november 2012
