Olen oma ema peale solvunud, et ta suvel vanaemakohuseid ei täida

Mu ema, kes suvel puhkab sel ajal, kui mina koos abikaasaga pean tööl käima, keeldus mu lapsi enda juurde võtmast ja mind hädast välja aitamast. Pean nüüd esimese ja teise klassi lapse kaheks nädalaks üksi koju jätma, kuna lapsehoidjat pole kusagilt võtta.

Ema põhjendus on see, et temal on ka ainult kord aastas puhkus ja siis tahab ta puhata, mitte kahe tema sõnul allumatu ja kasvatamatu mürgeldisega tegeleda. Mu poegade energia käib talle tema sõnul üle jõu ning ta ei suuda neid ohjeldada ega viitsi nendele pidevalt tegevust otsida. Pakkusin siis välja, et võtku vähemalt väiksem, küll suurem üksi hakkama saab, kuid ei. Tema plaanis randa minna, võib-olla välismaale sõita ja sõbrannadega kokku saada ning lapsi võib ta kasvatada siis, kui need juba ise endaga hakkama saavad. Tema töö on tehtud, ütles ema mulle. Ma saaks aru, kui ta oleks haige või kui tal ei oleks kodus laste jaoks ruumi, aga kumbki neist ei ole teemaks, ema on terve kui purikas ning majas ruumi laialt. Ta lihtsalt ei viitsi.

Olen tema peale tõesti solvunud. Ma ei palu ta abi just eriti tihti, sest tean, et lastega tegelemine talle ei meeldi, kuid nüüd, kui mul on tõesti abi tarvis ja lõpuks julgesin tema poole pöörduda, saatis ta mind kuu peale. Kas tõesti on sõbrannadega ringi poosetamine olulisem kui omaenda lapselapsed?

Naisteka lugejad, kas teie saate oma vanemate peale lapsehoidmisküsimustes loota? Võtavad nad teie lapsed hea meelega enda juurde või hoiduvad samuti kohustustest kõrvale? Kas vanavanemad üldse peavad oma lapselapsi hoidma?