Olen pettunud sugulastes, kes lubasid suvel last hoida, kuid "unustasid"
Esimene selline oli mu õde, kel suvel ülikoolist puhkus. Kui kevadel uurisin, kas ta saab nädala-paar mu tütart hoida, oli ta kohe nõus ja rõõmuski, et saab temaga koos aega veeta. Leppisime kokku, et augusti alguses võtab ta plika enda juurde ja rääkisime sellest veel nii juunis kui juuli algulgi. Eile igaks juhuks üle helistades ütles õde, et ta oli ostnud lennupiletid juba ära ja sõidab septembrikuuni minema. Kui küsisin, mis meie kokkuleppest sai, ütles, et läks meelest. Ma ei tea, mida ma nüüd teen. Vist tuleb plika tööle kaasa võtta, sest mehel ka puhkus selleks aastaks läbi ja tema kodus olla ei saa.
Paar nädalat tagasi läks lapsehoiulubadus meelest sõbrannal, kes pidi nädalavahetusel tütart hoidma. Meil oli ammu kokku lepitud, et tema võtab lapse, kui mina koos mehega asutuse suvepäevadele lähen. Kolmapäeval talle meelde tuletades, et nädalavahetusel on ta lapsehoidja, tegi sõbranna suured silmad ja kukkus vabandama, et seekord ikka ei saa, sest tal juba plaanid tehtud. Läksin suvepäevadele üksi, kuigi see oleks olnud meie ainuke suvine ühisüritus mehega. Väga kahju oli.
Need kaks näidet olid ainult mõned neist "kindlatest" lubadustest, mis suve algul anti. Suure suuga lubasid veel teisedki sõbrannad ja sugulased, et aitavad lasteaia kinnioleku ajal tütart hoida, kuid konkreetsemaks minnes kadusid kõik või "unustasid" oma lubaduse.
Miks te siis lubate ja räägite selliseid asju, kui te tegelikult ei taha ega viitsi pisikeste lastega tegeleda? Öelge siis kohe ära, et ei ole huvi. Siis saab hädas olev ema otsida kas asenduslasteaia või teise lapsehoidja. Katteta lubadusi jagades jätate lapsevanemad suurde hätta.
